Mul oli eile ilus kogemus. Olime ema ja vanaemaga kirikus ja pärast jumalateenistust tuli üks naine meie juurde, ema teadis teda, mu tädi sõbranna vms. Ta oli vanaisa matustel olnd. Ta ütles, et ma läksin talle seal hinge ja mäletas mind ja soovis mulle kõike head ja õnnistust. See oli kuidagi nii-nii armas. Üldse oli ilus jõul :)

kellu. mis saab :/ says:
aga ära põe sellepärast
kellu. mis saab :/ says:
võibolla on mingi pask pidu
kellu. mis saab :/ says:
sina jood ennast liiga segi ja mina saan kipsi

Helena -.- says:
kuidas sa end tunneks kui
Helena -.- says:
klassi pidu oleks
Helena -.- says:
ja siis
Helena -.- says:
kõik kutsutakse ja sind ei kutsuta
tree.in.u says:
saadaks persse nad ja tuleks sinuga peole
tree.in.u says:
okei, muidugi oleks natuke kehv tunne, aga tegelikult mõtle...
tree.in.u says:
nad ei ole sinu kõrval midagi väärt


Ma olen parem kui treffneristid : )

Ma olen inimene, kes tahab kõike kuid ei taha midagi anda. Inimene, kes pöörab selja ja eeldab, et teised ei tee seda. Kes vihastub selliste naeruväärsete asjade peale ja solvub. Inimene, kes näeb kõige väiksemas veas suurt. Tahab kõik endale hoida ning läheb rivist välja, kui miski ei õnnestu. Ootab, et kõik sõbrad saavad ta tunnetest aru ja mõistavad solvumisi. Ei tee miskit, et midagi saada, tahab kõike lihtsalt kohe ja praegu. Lihtsalt eeldab, et just tema sõbrad on TEMA omad ja ei jaga neid. Vihastab ja andestab ainult nendele, kellele hetkel vaja. Hülgab ja tuleb vabandamata tagasi. Teeskleb !
Kohutav.

Mul oli pask päev ka. Faking rõvedalt passsssk päev. Ma lasin end jälle endast välja viia ja see päev oli lihtsalt nii pask. Some days are'nt yours at all.

a year goes by and i can't talk about it
ja võibolla see polegi õige.

kolmas postitus .. poole tunni jooksul. Mul lihtsalt on läpakas süles ja aku pole veel tühi, seega kirjutan edasi. Kõht on mingit imelikku jama täis ja kui aus olla siis juba kaks aastat ja see lihtsalt ei lähe ära aga ma ei taha sellest rääkida kah. Ma tahaks uut jopet ja OKKEEI SEE OLI IMELIK. MINGI. KURADI LABIDAS VEHKIS AKNA TAGA MUL, SELLINE MUST LABIDAS JA MIDAGI KOLISEB MINE PEKKI :||
hahahhaha :'D isa :'DDD mõtle ja kirjuta ja vahi ringi veel ühel ajal :'D

Kuna mul pole midagi targemat teha, sest Potterit vaadata ma rohkem lihtsalt ei suuda ja Koduperenaised ka just lõppesid, siis kirjutan blogi edasi.
Mu hambad teevad siiani põrguvalu, istun soojakott hambus ja homme on silmaarst ka, täielik invaliid. Viimasel ajal pole midagi eriti toimund, ignoreerisin Marioni sünnipäeva ja kusjuures suhteliselt edukalt, teen toas remonti ja üritan jõulutunnet tekitada. Nädal tagasi panin lambavaiba peaaegu põlema ja käisin kuuli tõukamas :'D. Aeg on tegelikult nii kiirelt edasi läinud ja kohe varsti on aastavahetus ka läbi ja siis tuleb minu sünkar ja siis suvi ja siis jälle aastavahetus ja siis lõpetamine ja siis ilmselt suren ära kah. Tegelikult vaatavad mu silmad htkel Providence'i, seega ma ei vstuta oma sõnad ega ka kirjavigade eest. Triinu ja Kelli ja Rolandi sünkar tuleb ka, see tuleb vast mõistlik pidu kuid nagu Raul täna ütles - ilmselt looma tapmine. Koolis läheb umbes nii sitasti et mul on geo ja keemia järeltööd kaelas ja ma ei tea kuidas ma keemiaga hakkama saan. Muide, Pinkil on uus album, kuulake ;)

Ma pole põhimõtteliselt pool aastat mitte sõnagi kirjutanud ja nüüd kui istun hambavaluga kodus ning tuju ei ole ka parim, kavatsen kirjutada.
Ma olen päev otsa Harry Potterit vaatand ja valuvaigisteid neeland. Ja mõtlend. Oli pidu. Kerli ja ta mingi sõbranna pidasid koos kuskil kolkas sünkarit. Selline väike koht ja päris palju rahvast. Enne seda olin Tallinnas, hommikul Rauli, Maiki ja Robiga läksime, tsillisime niisama ja olime Teeviidal. Tegelt oli täiesti tore. Kui koju jõudsin, sättisin kiirelt ja siis Leili sünkarile. Õnnetuseks suutsin oma ilusa punase roosi bussipeatusesse jätta ja jõudsin läbi selle sitase ilma sihtpunkti. Olin seal vaid tunni ja siis tuli ema koos Triinuga mulle järele. Sel ajal kui neid bussipeatuses ootasin olid seal sellised 12-15-aastased ahvid, aga mis neist ikka. Kui Triinuga Kerli sünkarile jõudsime oli mõnel käpp juba maas. Vaatasime õudusega ringi ja mõtlesime, et PEAB jooma, seda õhtut me ilma joogita üle ei ela. Võtsime veini ja siidri ja siis hakkas juba tuju tulema. Vahepeal juhtus veel igasugust draamat, millest ma isegi aru ei saanud ja mis vahet sel enam on. Triinu suur 18 sai ka vastu võetud. Nagu alati täitsin ma sanitari osa ja mingi hetk saabusin koju ning kohe panin ketti -.-
Järgmisel hommikul ärkasin üles kohutava oleku peale ja mõtlesin, et muidugi oli mul vaja sinna sünkarile minna. Aga noh, läbbbuuuuuu ja lõbu või mis.
Igatahes istun ma hetkel voodis ja Azkabani vang just lõppes. Ema suutis mu ka välja vihastada. Istun venna suure pusaga voodis ja külmetan ja vihastan. Sain vist mõtlemisainet või jah.

Eile öösel kui mind ära koju saadeti, siis alles nali hakkas.
Viskan voodisse pikali ja siis hakkavad koer ja kass kordamööd minust üle jooksma . Siis üritasin nagu uniuda aga kass hakkas uksi lahti lükkama. Mängisin telefoniga mingi aja ja siis hakkas keegi kuskil nurgas kõrbistama (!!!). Mul lihtsalt on oskus sattuda kuhugi, kus keegi krõbistab. Ja siis hakkas mingi kell tiksuma, meil ei ole tiksuvat kella kodus -.- ja SIIIS hakkas mu fantaasia tööle - ma teadsin, mis kell on, või noh ,mis tiksub. Mu jalg, parem jalg, põlvest natuke kõrgemal, hakkas nagu tuksuma. Ja kuna ma nägin hiljuti Dark Kinght'i, siis ma mõtlesin ,et mulle on ka keegi maitea mobiili pand jala sisse aga nagu tegelt see on pomm.
...
Nojah, pmst tulin tlnast üleeile.

ah kurat, jaaaaaa
folkisime ju
triinuga eriti.

rand, kolm preilit, üks tundmatu
'kust te pärit olete?'
'roheliselt planeedilt'
'siis me tuleme ühest kohast'
'jaa, naabrimees oled meil'
'just, ainult kiviga visata ...'

Ma kirjutan selle jutu ära nüüd enne, kui meelest läheb.
Mul oli väga naljakas täna. Läksin vanaemaga Ihastesse sugulaste juurde kaasa.
Panin selga mingid uvakad vanainimese riided, allapoole põlve seeliku ja mingi jaki, mõtlesin, et hea mulje vanematele sugulastele pole paha. Ootasime vanaema juures, et onu Rein meile järele tuleks. Kuna ma ei tunne vanaemapoolseid sugulasi, siis ma ei teadnud ,kes või mis mind ees ootab. Ootas aga pruun Šigulii ja keegi vanamees, keda olin matustel silmand. Jebisin tükk aega uksega kuni sain autosse istuda ja turvavööga jändasin ka mõned minutid. Sõitstime siis oravanäoga tädi J(u/o?)hanna poole, et ta ka peale võtta. Istub siis vanadaam autosse ja ütleb, et kus on ikka vana loks auto. Sõidame kuskile kesklinna, et võtta teine auto ja siis istusime sinna, mis oli volkswagen hoopis. Sal ei oskand tädijuhhanaaa turvavööd peale panna ja mina surusin rusika kurku, et naeru summutada. Sõit hakkas ihaste poole.
Olime kohale jõudmas ja selle sõidu jooksul suutsid nad mu nii marru ajada ,sest nad täiega vaidlesid omavahel ja ignoorisid mind. Igahtahes, kohale me jõudsime ja lükkasin auto ukse lahti ja astusin oma vanamuti riietega välja. Tervitan sugulasi ja siis astub minust kaks-kolm aastat vanem kena kutt uksest välja. Tore. Mina seisan, juuksevärv välja kasvand, vanamuti riietega ja vahin otsa talle, ta tuli tutvustas end muidugi viisakalt ja mina mingi ä mölhsa amidasjsaa tere.
Õhtujooksul itsitasin nii mõnigi kord veel üksi ,eriti siis, kui pärast söömist võeti kaks akordioni välja ja hakati laulma 'minu isa oli kuldimunalõikaja'.
Ei, nalja sai.

saan üle, mõistan, saan aru.
miiu, ole pai ja puhka :(

(W)

me jäime hiljaks ja ei kuule enam eales, kuidas kellukese helinal lippab koju meie miia.

ma olen hetkel endast väljas, sest helistasin just marionile ja tal on ikka veel see sama hädaldav, solvunud hääl, mis mind ajab totaalselt marru. tal on see hääl sellest päevast saati kui ma temalt totaalse näopeksu osaliseks sain. topicuks oli minu isekus ja olematu oskus sõber olla ja et ma teen kõike valesti ja leian, et mõned inimsed pole arukad ja. olgu võtan omaks, aga kurat kuidas ma vihkan vanade probleemide üles kiskumist, ma surun nad just endast eemale ja ei tegele nendega. ma olen hetkel endast välja viidud, sest mina ju üritan normaalselt suhtuda aga ta lihtsalt s*tub mulle näkku selle peale

the call

Aega on viimasest sissekirjutamisest juba roppu moodi merre vooland aga enne kui ma ajast heietama hakkan, tahan konstateerida fakti, et mina käin tööl. Sul, kes sa seda blogi loed, vajus ilmselgelt muie koos küsimusega, mis tööl, näole. Renoveerimis firmas lihvin, pahteldan, värvin kõike, mis ette juhtub, sitase rahanatukese eest, aga suvi tahab elamist ja ülemus on hipi.
Puhkand olen ka, käisin perega mereääres, kus mu isa näitaks, miks just tema peaks kandideerima Maailma Parima Solvuja tiitlile. Termidest, merest ja muust pole mul mõtet siin kirjutada, sest ma lihtsalt ei oska seda mõnu siin kirjeldada.
Üldiselt on muidugi aind töö, töö, töö. Liisaga hakkasin rohkem suhtlema, muidugi ka töö tõttu, aga ta on üks ütlemata jõhker kiisu, peaks märkima. Temaga on tore.
Käisime peol ükspäev. Või tegelt kaks päeva. Maailmas ja Genis, kus mõlemis oli tore. Genis oli mingi totter multikas, mida üks poiss ei olnd endasõnul varem näinud aga ega ma talle väga kaasa ka ei tunne selle pärast.
Laupäeval käisin isa ja vennaga pärnus, ema on juba soomes. Päike ei kadund hetkeks ka pilve taha ära ja see sumin ja soojus jättis mu päikse kätte magama, mis oli kirss tordil kui arvestada fakti, et vennaga olime kaks tundi järjest meres ja mängisime lolli. Kui ärkasin üles kui isa küsis, et kas magan ja muidugi vastasin eitavalt, siis tundsin karusselli.
Ühel päeval lähiajal tundisin veel karusselli, aga kurat seda teab, mis päev või miks üldse selline konditsioon oli. Rääkides konditsioonist, siis ma lihtsalt pean siin ka rääkima sellest, kuidas ma austan inimesi, kes isegi kõikse kõrgema joobeastme ajal võtavad meigi maha ja pesevad hambad, et mitte hommikul näha peeglist inimolendit, kelle näol ilmselgelt on terve öö piison istund ja sööbik&pisik ööotsa suus hard rock laagrit pidand.
Hinges hakkab mul valus, kui vaatan endast nooremaid ja nende lolluseid ja mõtlen, et ma ei ole ilmselgelt enam kunagi nende vanune. Jah, selline mõte, hoolimata sellest, et olen 17.
Homme turnin ilmselt jälle tellingutel ja ühel päeval nägin unes, kuidas endine silmarõõm muutus homoseksuaaliks.

teate, mul on nii kritiseeriv tuju hetkel ,sest ma vaatan orkutist inimeste uusi pilte ja minu enda silme all sünnivad lollid küünetehnikud, kes on elulõpuni lollid küünetehnikud ja see on jube, mul on kergelt kahjugi neist.
vahel on nii peast tühi tunne, et karju appi ja mõtle, ei tahaks üks hetk lihtsalt hinge ja pähe ja varvastesse ja hammastesse ja soolikatesse rahu. ma ei tahaks seda endale öelda, aga vahel on ikka häbi, kui loll ma suudan olla.
täna päästis üks lahtiste kingapaeltega oss päeva, mitte küll mul, aga vanainimesed muhelesid tema teo peale küll. meie armastatud gobusi juht muidugi ei märkand naist lapsevankeriga, kes tahtis aardlas maha minna ja sõitis rahuga edasi KUID bussis viibis sollipäevitusega helesinisesse riietatud lahtiste kingapaeltega oss, kes tormas bussijuhini, räuskas NAHHUI SA EI NÄE VÄ ja aitas rahuga lapsevankri bussist maha, mille peale ta pikkade küünte ja kiharatega tsikk muidugi oli hellaris ja patsutas tunnustavalt oma konksus geelküüntega ( mis tõepoolest olid KONKSUD ) kutile õlale, et küll ta tegi täna hästi. huvitav, miks ma küll tambin pead vastu ettejuhtuvaid objekte alati kirjandi vigadeparandust tehes ?
homme lähen vanemate ja vennaga kuhugi trippima, ma loodan, et ma olen saand üle oma totakast elust siis.
tööl käin ka muide, kuigi paremameelega muidugi ei käiks, aga pole paha tolmu nuusata ,iga kogemus on kogemus.
mul on tänaval pime ja hea, käisin Mardi pool ja ei olnd nagu vanasti.
muide, ma pole kunagi mõelnud enda ära tapmisele, ma arvan, et ma teeks midagi ikka valesti ja ei saaks hakkama.
eile lõin endale noaga kuklasse näiteks.

olin viljandis ja laamendasin puudega ja mõtlesin, et tahaks pidu.

täna nägin ka und.
oli talv, läksin robi ja rauliga kuhugi aeda, kus oli väike värdjas koeranässakas. ma ei kartnud koera ja läksin tema juurde ja raul tegi mu selja taga suitsu kui koer mulle jalga kinni hüppas ja siis lumi oli verd täis ja robi aitas mul jalga puhastada. ja mingi maa oli eesti ära okupeerind, maitea, venemaa või keegi. läksin kuhugi tuppa ja muretsesin, et kus mu isa on. seal oli see sama värdjas koer ja ma viskasin ta trepist alla ja siis tuli mu isa ja ma muretsesin, et kuidas ma inglise keelse kirjandi ära teen sest mul oli null mõtet ja siis ma muretsesin, et kus robi ja raul on ja ma terve uni täiega kartsin.
teine okupatsiooniunenägu juba -.-

teate, ma olin täna maal ja mõtlesin, et mul on veel nii mitu õnnelikku noort kevadet et mul tuli kohe hea tunne peale ja mul on terve päev hea olnud ja elu on ikkagi nii kena.
ema armastan ka, mul on temaga nii tore : )
ja täna viljandissse

Triinu õpetab Helenat ,et kuidas nüüd selle asjaga on, et mis kuus on 30 päeva ja milles 31.
Helena loeb :'Jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai, juuni, juuli, august, september, jaanuar..'

ükspäev oli nii, et läksime marioni ja ta õega Serbiasse autoga ja siis kui õhtul tahtsime tagasi tulla, siis me ei leidnud äärelinnas teed sest kõik olid tupiktänavad. lõpuks kadus kata ka veel ära, marioni õde, mõelge ise, suures linnas 5-aastane kadund. mingi noor kutt tuli siis meid aitama et kuidas kesklinna saada ja siis tuli seal üks naine meile vastu, kadri käpuli maas tema ees, kassirihma otsas. me leidsime ,et see on hea mõte, võtsime ta ise rihmaotsas kaasa, läksime kohalikku statoili ja ostsime talle lasteeine ja tulime eestisse tagasi.

unes muidugi.

teate, mu jalg näeb märksa ilusam väljaaaa : )
eile käisime jälle jürgeni pool, ta on nii tore lihtsalt. käisin ripsmehoolduses ja olen terve päeva maha lebotand. vist lähen ihastessee kui marionil surmav taud pole.

meil oli jaanipäevv ka. istusime väikse seltskonnaga siin ja grillisime. päris tore oli kusjuures.
oma elu esimese ringitõmbamispühapäeva veetsin jürgeni pool, vaatasime jalat ja jõime õlut, mida tuleb välja et ei tohigi juua kui mõni lahtine haav on (i). Robi ja Raul ja Pets tulid ka pärast sinna ja siis ei olnd enam nii tsill olla kuidagi. Aga maja on Jürkal mõnussss. Kindlalt lähme veel ükspäev sinna ja siis joome suurest topsist kõrrregaaaaa !
Kristiga olen hakkand hästi läbi saama ja selle üle on kuratlikult hea meel.

einoh.
ma saan sõimata selle eest, et ma ei taha, et mu jalg otsast ära mädaneb ja et ma tahan traumapunkti minna.
-.-

vahel on ikka eriti nõme mõelda, kui lollllllllllllllll ja naiivnee ma olen !

jõhvi ja minu pesaaa

Tänane õnnelause: Sa oled mitmel viisil andekas


NO SHIT :D

Tääna on hoopis teine pühapäev kui tavaliselt, ma tunnen esimest korda, et tahan pühapäeval midagi hullu teha, mitte kodus kiisutada ! Tõepoolest, esimest korda on nii, sest ma olen vist varemgi kirjutand siia oma pühapäevareeglist.
Täna käisin Herpsi ristimisel ,megaarmas pisike sündmus. Päev läks nii kähku mööda et jube.
Hetkel turtsatasin naerma, sest mõtlesin, et kui varem blog lahtine oli, siis mu eks eestikeele õpetaja luges seda. Khm : D
Kapp näeb fantast välja, ma siit venna toast piilun seda aegajalt, nii korras et jubeheaa : D Ülehomme lähen jalanõusid ka otsimaa. Muide, mu jalg näeb endiselt konkreetselt pask välja. Rohkem riideid tahaks , veelveeel ! Ja ehteid, ohjaa. Harrrrrrrrrrrrakas.
Süüdlasliku näoga vaatab kitarr mind, aga arvestagu nüüd sellega ka, et ma nagunii ei oska midagi sellega teha, niiet ma parem ei puutu teda.
Peaks pildid arvutisse panema ja rohu ära võtma ja ühe loo telefoni panema ja siis mõtlema, et mis õhtuga ette võttaaa ;)

Olin mitu päeva Ida-Virumaal ära ja päris tore oli sugulastega, kuigi 7-aastane noorhärra lasi mind koguaeg mingis digimonipokemoni kaardimängus üle ja mu jalg on põlend Jakobi kiisukese sumpa pärast aga muidu oli värsskendaaaav käik ja varsti lähen uuesti tagasi.
Peksin jälle pere kodust välja ja ootan Kristit ja Triinut siia vutti vaatama, kurat, et eilset mängu ei näind, Triinu seletas et ropult hää mäng oli olnd. Koristasin kappi ka jõhkralt ja nüüd nii ilus kõik ;D
Käisime täna Kristiga Karlova ja Tamme lõpetamistel, läksin linnast jala tammekooli juurde, nagu paljajalu, ja nüüd lakun kodus .. taldu?:D igatahes, edaspidi jääb see neanderdaalidele, see paljajalu käimine, siiski.
Kui olin maal, siis mõtlesin, et kui oleks võimalik ehitada endale ideaalne abikaasa, siis ma teeks seda ja täitsa mõtlesin välja ka juba kõik. Ma võtaks Robi välimuse, Rauli, issi, onu Peetri, Jakobi ja vanaisa tarkuse, Jakobi ja issi leidlikkuse ja siis ehitaks neist kõigist kokku ühe mehe. A noh, selliseid vist pole , aga never know, äkki kuskil siiski leidub :)
Ida-Virumaal tsillisime üksõhtu Sinimägedes ja kahes mingis totaalselt depressiiiivses eesti väikelinnas, sest nood olid totaaaaalselt sõjajärgsed, enamikul täispuit aknad, aga elatakse:|
Jalg näeb ropp välja, seda ma ütlen :D Ja kitsi käisime vaatamas, närisid mu näppppe ja . Ja luurasin venda ja sugulast ja muidugi astusin täiega mingi nõgesepõõsasse ja sada muud asja juhtus koguaeg :D nüüd lippan poodi ja toon midagi head ja siis teleka etteeee ja muide holland võidab ;)

sünkari fotosüüdistused ka siiaa

Teate, see PEAB olema mingi märk. Ma leian järjest üles asju, mis on ammuammu kadund, asju ,mis olid paaris ja üks oli tükkaega kadund ja nüüd on nad koos jälle.
Mina : 'See peab olema mingi märk ,mõtle, leian selliseid asju üles'
Vend: 'Äkki sa tahad leida midagi ?'
Good point muide.
Eile igatahes alguses nõulaifisin täiega, siis koristasinkoristasin nagu ikka ja õhtul tuli Stevenil mõte, et ta tahab suitsule minna ja poole tunni pärast oli ta juba siin, jalutasime mingi tund, vb paar ja väljas oli superilus kuu !
Igatahes, täna sõidan Ida-Virumaale ära ja hea saab olema, vennaga tsillin paar päeva ja siis tagasi Tartu ellu :)
Cya ;)

Hetkel on küll selline tunne, nagu tuleks pärast pikka reisi koju ja vaataks, et kõik on täpselt seal paigas ,kuhu nad enne mind jäid. Kuu aega on möödas viimasest kirjutisest.
Suvi on käes igatahes. Vanaisa saatsin ära, kuigi mitte mõttes veel. Igast huumorit on saand tegelt, aga ma ei viitsi neid hakata kirjutama, küll ma kunagi loen Marioni blogist neid, kui tahan mäletada. Tolgusepäev on ka täna.
Ma mõtlesin mingiaeg tagasi, et ma tahan ära saada kodust. Tahaks lihtsalt asjad kokku pakkida ja minna trippima, aga noh, takistusi on vist. Ja kolm päeva olen üksi kodus olnd ja superigav on juba, kõik kohad on ära koristatud ja midagi pole enam tehaaaaaa.
Okei, mu blogikirjutamis oskus pole hetkel eriti laes, aga ma sain endale uue lemmikmehe.

sünnipäev sai mööda ja mu käed ütlevad mulle 'Ekkkuu ,sa jälle jõid'
ma võin pikemalt ka rääkida,
aga hiljem

ma olen viimast päeva 16-aastane ja ma ei kahetse mitte üht kuradi kohta, juhtumit, tegu, sõna, mitttemidagi selle suurepärase aasta jooksul.
uus tuleb ka hea !

Ma olen hetkel vanaema pool ja mul on läpakas siin ja wifit pole ja ma kirjutan notepadi blogi. Juhe ulatus täpselt voodini ja siin ma olen. Igatahes, tulin siia bussidega ja nagu alati, pidi midagi juhtuma. Istun buss nr 3 peal ja järsku tunnen parmuaroomi. Vahin kurja kodaniku näoga ringi ,et kus süüdlane on. Kusagil polnud. Tõmban veelkord ninaga ja ikka veel on lõhn üleval. Mõtlen ja nuusutan oma pluusi. Selge. Mu pluus, millel oli lõkke lõhn küljes+kehaniisutaja+triinu tehtud juustumingiasi andsid kokku lõhna ,mis võib enda eest kõnelda - pmst nagu oleksin kolm päeva staadionil magand ja koguaeg joond. Ma vist ei tõmband päikseprille silme ette ja vahtind aknast välja ,et ühtki tuttavat ei tuleks , mkm.
Eile pidin Marioni poole minema. Vihastusin kodus vanemate peale, kuna nad otsustasid, et nad peavad tülitsema. Sain Rauliga kokku ja veenudsin, et ma vihkan kõiki mehi peale tema. Läksin linna, et minna ihaste maaliini peale aga sain vahepeal triinu ja kelli ja rolandiga kokku. Rolts oli vihane tihane ja tal oli kümme solvukat järjest ,niiet peatselt jäime kolmekesti. Otsustasin, et ei viitsi Marioni poole minna ja trippisime niisama linnas ringi. Nagu ikka, võtsime veini. Maandusime pirole ja tegime oma veinile otsa peale. Helistasime Raulile ja mõtlesime, et saame temaga kokku. Trippisime bussiga kodupoole ja üllaülla, jõudsime statale. Istusime ja mökutasime seal mingiaeg, liikusime siis co oili vms ja istusime kuskil bussikas ja sõime. Hiljem läksime triiiinu poole magama ära.
Ma lugesin need read, mis ma just kirjutasin ja mõtlesin, et mida helli, need on nii mõttetud -.-
Ma olen koguaeg mõtlend, et kui mul oleks igal pool arvuti kaasas, siis oleks mu blogis eranditult kõik mu mõtted, sest tihti jäävad need siia kirjutamata selle pärast, et selleks ajaks kui õhtul arvutisse jõuan, on kõik need mõtted kadund. Ja nüüd, kus mul on läpakas kaasas, ei suuda ma ühtki arukat mõtet siia kirjutada. Well done.
Ma tahaks, et siin oleks see kuradi wifinässakas. Siis ma mängiks mygymnpartnersamonkey'd. Aga eiiiiiii ,kas olen mina loll või siin tõepoolest pole wifit.
Kevad on täiega käes, mu sünnipäevani on 12 päeva. AINULT kaksteist !! Ma mäletan hästi, kuidas eelmine aasta ootasin sünkarit. Ja vihkasin sünkarit, jah. Ma magasin selle maha, nagu enamik juba teab. Sellepärast otsustasin kutsuda see aasta ainult lähedasemad sõbrad - Triinu, Kelli, Kristi, Piret, Marion, Raul, Kirsika, Eva, Taali, Kairi, Roland, Kristjan, Liina ja Tolgus. Teil ilmselt tekib mitu küsimust ja üks neist on kindlalt - kes kurat on Tolgus ? Robi. Ei vaja põhjendamist, eks. Kutsun need 14 inimest ja sünkar tuleb mõnus - minu maal, saun ja tiik ja palju süüa ja mõnusad inimesed . Ma nii ootan ja kujutan ette juba seda, ^^ Alkot väga vähe, seega ei tule see aasta ohtu, et ma peaks sünkari maha magama.
Muide, ma jälestan kibestunud inimesi. Näiteks ühes Tallinna klubis oli noor kutt, kellele lööbi süstal selga ja hommikul oli taskus kiri 'Teretulemast meie sekka' . Faking haiged värdjad kibestunud inimesed ! Kui sa ise olid nii saamatu või süüdimatu või maitea ettevaatamatu või lihtsalt idioot ja said hivi ja nüüd oled nii värdjas kibestunud inimene. Okei, ma ei lähe närvi. Ja siis ajavad mind endast välja veel inimesed, kes vajavad liiga palju tähelepanu.
Täiesti haige, mul on vist üks kõige seosusetum blog ever.

praegu on üks lebotamishetk enne trenni, kus ma sain eetikast varem ära ja ei viitsi suurte tähtedega ja korralikult kirjutada.
naaber sõidab mööda meie väikest tänavat oma kurja kiisuga ringi ja ei mõtle, et mu naaberkasastaanlanelaps võib iga hetk teepeale hüpata, aga see pole teema. kõik on nii rahulik hetkel aga samas koguaeg toimub midagi. puudele tulevad lehed ja. mina saan vanemaks ja. 15 päeva veel järel ja siis ongi 17 käes. muide, sünkar tuleb väga erinev eelmisest aastast, pole mingit kooma joomist , vaid 14 lähedasemat sõpra ja saun ja palju süüaaaa.
koolis oli megamõttetu ja mul kõht valutab. hetkel olen totaalselt dilemma ees, et kas minna trenni oma valusa kurguga või eii.

ma nägin kevadet, sa ise olid see

ma tunnen ütlemata asju ! tegelikult ma lihtsalt tunnen, et mul pole kevadet. mul pole annemaid. ja alati kui ma võtan läpaka sülle ja mõlen, et nüüd ma sean end sisse ja hakkan kirjutama ,siis kaovad kõik mõtted kus kurat.
täna aasta tagasi ma vist armusin ära. ma ei tea, tegelikult vist ei armunud, aga midagi sinna poole. ma tundsin kevadet ! aasta tagasi sel päeval algas kevade.
appii maisaa, see blog on liiga keeruline, et ma oskaks hetkel kirjutada

Kord elas õun, kellele kohutavalt meeldis kirss, kirsile aga meeldis hoopis pirn ja mul on õunast nii kahju.
Roiu sünkar oli ka ja kurat, samm läheb kell 13.32 ka sassi.

täna on üks selline laupäev ,kus vead reedest pilti kokku ja mõtled, et mõni jäse tahaks nagu liigutada ennast kuid nad väidavad vastupidist. jah ,me käisime jälle kirsika pool.

steven tegi ükskord hea märkuse, et mardi kodu ja tekiila ei tõota head. kurat, tal oli õigus kui nüüd mõelda : D

Of all the things I've lost, I miss my mind the most.

ma istun hetkel läpakas ja oiiiiiigan ja krimpsutan nägu ,sest emme teeb refleksoloogiat ja see on killlllllllerr. ahjaa, eile mängisin counter strikei ja seal kõik tapsid mind koguaeg, hinge ajas täis, käratasin neile, et KURAT TE AIND MIND LASETE ,aga ei saand nad aru - venelased olid.
eile öösel ei tulnd und, hakkasin lambaid lugema. alguses olid lambad. lammas. lammas. lammas. hüppasid üle karjamaa aiakese. järsku oli lamba pea asemel triikraud. järgmisel röster. ja edasi oli kõigil peaasemel majapidamiselektroonikaasjandused. kui need otsa said, siis hakkasid üle aia hüppama marioni naabrid. ma tean aind kahte ta naabrit nägupidi, nii nad kahekesti kalpsasid kordamööda üle plangu. üks imelik asi ka selle hulka - ita ever hüppas ka üle aia. ta pole marioni naaber.
ja siis tuli uni.

helena : 'kas apteegis ei müüda tikke?'
meeriliis : 'tere, mul on halb olla.' 'võta, pane põlema ennast'

superalko ja neli kiljuvat preilit

ma olen hetkel lihtsalt niii kohutsvslt väsind

parem praegu kui neljakümneselt

see oli reedene päev kui me otustasime koolis lilianiga, et teeme midagi. Marion tohtis ka minu juurde tulla ööseks (vvvvvvvau). Saime siis kell 8 linnas kokku , mina ,Triinu, Marion, Lilian, Marii ja Liisa ja Kelli. Läksime võtsime kirsiviina šššššvepsiiga , jõime ära ja otsustasime uuesti poodi minna,seekord vanatallinna järele. suundusime pirole, kus tulid meiega rääkima kaks kutti, Urmas ja Sander. Pärast liitusid veel inimesi, igatahes põhiline on see, et me avasime piro ja ma viisin läbi kolm pulma - triinu, liliani ja liisa omad. meil oli sürrrrrrr õhtu !
laupäeval käisin taali sünkaril, mis oli nii mõnnnnaaaaaa, vanad klassiõed ja laavalamp. rolandijuures lõpetasime veiniga ja nüüd on pühapäev ja ma ise ka imestan, kuidas ma nii mõttetu sissekande teen praegu.

tee tööd ja näe vaeva ja rügarüga, siis väsid ära ja sured maha, ei tule mingit armastust, lollikari

ärritatud

ma tahaks karjuda, kiskuda, kriipida, hammustada, peksta, röökida, nutta, süüdistada, veel nutta, karjuda südamepõhjast
aga ma ei tee seda,
see oleks tänamatu.
või kes üldse on tänamatu ?

me tegime oma punkri !

ma ei hakka koolist ega unest rääkima, aga tänage, tänagee ja tänage, mind see aitab. ma ainult natukene veel vaatan, et kas sa oled siin või ei.

peab viisakalt tänama ja lahti laskma

teate, mul oli tegelikult täna kohutavalt ilus pühapäev. Mul oli Marion külas ja me pesime autot niivõrdkuivõrd ja tegime piipu ja mul oli temaga täna nii tore üle pika aja. Rääkisime juttu ja naersime kõige ja kõigi üle ja kuulasime muusikat ja vaatasime maailma. Mul oli nii hea. Ma mõtlesin ka palju tegelikult. Ja päeval ma võisin öelda, et ma olin õnnelik.
ja nüüd. kui marion läks ära. siis hakkas järjest õnnetusi juhtuma. ma lohistasin läpakat voodisse, ipod juhtmega küljes. ja see pidi muidugi maanduma teetassi! jehhuuu. ja läbi ta ongi. Ja teiseks oleks ma peaaegu laua põlema pand. küünal sulas laua peale laiali ja ma olin saunas ja teatavasti võtab küünlavaha ka tuld. siis ajasin ma muidugi endale tee peale. ja lükkasin küünelaki voodipeale laiali. MUL LÄHEB HÄSTI ,TÄNAN KÜSIMAST :))

aind mul
kukub ipod
tee sisse
jehhuuuuuuuuuuuu

tekiilatekiila. eile olime mardipool, mäletan sidruni maitset ja seda, et ma nägin sitaks kole välja.

ja muide, on hämmastav kuidas ühte inimesse mahub korraga südametus ja südamlikkus
/ kunagi mu lapselapsed naeravad mu üle

vahel on selliseid juhtumeid, kus inimesed hakkavad koos päikese poole ronima ja toetavad üksteist ja vaata kui üks on kõrgemal, siis annab teisele käe et mõlemid tippu jõuda ja üks loodab ikka teise käe peale. aga kui üks hetk on see ohoo me ei vajagi teineteise abi, siis see, kes on kõrgemale roninud lendab alla seal pilvepiirilt, sitemal juhul muidigi otse südame peale ja südamed on nagu inimesed, erineva tugevusega, mõni mõraneb ja eriti jamal juhtumil ikka kümneks tuhandeks tükiks laiali. nii need südamed murduvadki.
oh dear, mida ma tahaks rääkida, aga ma lihtsalt ei taha, et kõik seda loevad.
hing muud ei vaja, kostab südamelöökide kaja.

kui sa siis tuled, üks kevad mul too

kevad on mu kinnisidee. mul on veel mitmeid kinnisideid.
ja ma kirjutasin kirjandi täna. sita kirjandi.
me läheme rootsi.
ja ma lähen toon endale tee, kustutan küünlad.
ja on romantika.
ja südames on miski.
patust rääkisin täna.
magusad ja kibedad patud.
tule ja südamesuvi mul too.
vanemad ei saa läbi.
ma ei saa ka läbi.
elu võib ka läbi saada nii, et ei märkagi.
möödus juba nädal.

crack of sunlight

Ma ei teagi, mida ja kuidas ja miks rääkida. Mul on hetkel mõnus, kolme teki all ja tuba on pime. Tänav on pime. Aeg on pime.
Kui üks hetk avastada, et sa polegi jõudnud näha vanu sõpru ja nendega tükk aega naernud ja neid kallistanud, kui leida, et ei jõudnudki vanaema kallistada, kui ei olnudki võimalust teha venekeele kodune ülesanne ära enne kui sellest jama tuli, kui ei jõudnudki tuba ära koristada enne kui pahandada said, kui ei jõudnudki olla väljas terve öö, kui ei jõudnudki kellestki üle saada, kui ei avanend võimalust vabandada , seda kõike tuleks ennetada, kunagi ei tea, millal pole võimalust, see võib nii kiirelt kaduda. Ah mis iganes.
Ma pole jõudnud veel iseendaks hakata. Ma olen olnud tükk aega keegi teine ,keegi ajutu. Keegi, kes jookseb igal võimalusel järel, kes ei mõtle ega sunnigi end mõtlema teatud asjadele, kes hoiab mõttetult kinni asjust, mis peaks juba ammu mälestuste hulka asetatud olema. Kus üldse mälestused asuvad ? Kuhu aeg läheb kui ta läbi saab ? Kuhu aeg kaob ? Kas on mõni koht maailmas, kuhu kõik möödund aeg läheb ? Kõik head mõtted ja tunded ja kurvad ajad ja kõik muu oleks koos kuskil kohas ja vahel harva sinna sattudes .. mul läks mõttelõng käest. Kunagi hiljem räägin. Kuigi, ma ei tea, kunas hilja on.
Lihtsalt kuradi vihale ajav on nõrkus, no nii haige nõrkus, mis sööb poole minust jäägitult ära, juba on seda teind isegi vist. Mul on vaja rääkida.
Ma ei ütle, et ma tahaks, et see aeg, talv, saaks läbi. Tore oleks, aga ma tahan siiski näha kõike, mis tuleb, võtta see vastu. Kindlalt midaig huvitavat.
Ja Marioniga olen tülis.

you were my everythinggggggggggggggggggggg
päev oli nagu päev ikka, mind üllatati

ma tunnen end hetkel nii valusalt ja kasutult ja kaks küünt on ka murdund.

MIKS KURAT SA ALATI TAGASI TULED

love me if you dare

mm. eile oli erkki ja lauri sünniäev. ma oleks pidand sinna jõudma mingi pool 9, jõudsin pärast 11. läksime erkki poole ja. ei tore oli, palju eelmisetalveüüberhäidsõpru, palju mõtlemisainet ka. ma pole lahti lasknud. ma jõin paar õllet tja midagi veel aga mul on kuidagi selline tunne, et istuks õhtuni siin voodis oma jalavalu käes.
mulle ei meeldi kõigisõbrad. inimesed, kes on kõigi sõbrad. ma küll pole. ( ja hatšuu painkiller ) nii. kõigisõbrad. mulle ei meeldi sellised. need, kes leiavad, et kõike saab kõigile rääkida. ah suva, ma ei viitsi praegu kirjutada, pärast

ma ei tahaks kunagi vanaks saada. ja ma ei tahaks kunagi klienditeenindajaks ka saada kuskil.
vaesed noored teenindajad, kelle juurde tulevad poolkurdid vanainimesed ja tahavad teada, et miks nende mobiiltelefooon näitavad veidraid numbreid ja siis kümme korda küsivad üle.
meil käis naabrimutt. ta tahtis teada, miks tal sõnumeid pole. saime vennaga kahepeale bitteri šokolaadi..
ta tuli tagasi. vend näitas uuesti, et C TÄHEGA SAAB KÕIGEST VÄLJA VAJUTAGE AIND C´D JA KÕIK ON OK. selle peale pistis naabrimutt talle tüki viinerit suhu. nii armas.

diisel stooit ookolo sjemnaatsat kron.
ma hakkasin venekeelt uuesti ,korralikult õppima.
bõõstra ja vesjeelo, kuues ja seitsmes klass.
igatahes on mul sitaks halb olla hetkel, kohvist.

mul on praegu vist kohutavalt kurb olla. esiteks, ma ei oska füüsikat ja teiseks, ma tunnen tohutut igatsust üleeelmise kevade järgi. ma nii igatsen lihtsat ringi jalutamist kevadetallinnas, sadamat ja merd, linnahalli, turbat, mekut ja ta õde ja jane ja siimu ja kõike, ma nii tahan seda tunnet kunagi veel ,mis mul alati nendega oli. aeg läheb nii kiirelt, nagu meku just ütles. tõesti nii kiirelt, liiga kiirelt. kurb on.

teate, mul on nii süümekad, et mul pole kolm füsa tööd tehtud. ja et ma ei tee ka neid hetkel. ja et ma ei õpi nagu vaja. mul ausalt kõhus keerab ,et ma nii laisk olen ja midagi ei oska kunagi. kuradi raisk

MA KARTSIN, ET MA EI MÄLETA OMA PARIMAT KEVADET,
MÄLETAN !
JUST TULI MEELDE JA SEE TUNNE ON NII HEA, ületamatu. mul on hetkel niii hea

ma tunnen kohe taeva järgi ära, kui kevad algab

eile olime jälle kirsi pool. ja mul oli igav. peaaegu koguaeg. kõik olid kohal, aga mul oli täiesti eraldatu tunne kuidagi. see selleks. tulin koju, avastasin, et ma olen üksi ja kolisin suurde tuppa filmi vaatama.
täna hommikul ei tunnegi end peksasaanuna, jeei ^^

eilee olime kirsi pool, sõime ja vaatasime omenit ja vaatasime pilte ja üsna häää oli.
hommikul ärgates meenutasin eelmist õhtut ja tugevalt kahtlesin mõttes, et kas ma sain eile peksa või ei saand. mm. ei saand. tunne on küll selline. parema käe esimene sõrm ei liigu, põlv on marraskil ja üleüldse sinikaid igalpool. kõigest trenn.

Et teil oleks sama kevad nagu mul .

Tegelikult nägin ma ükspäev midagi veidrat. Ma olin magama jäämas kui mind kummitas Laura - Muusa. Ja vaatasin aknast välja pimedusse ja ümisesin vaikselt laulu edasi, mõtetes muidugi. Silme ees hakkasid järsku jooksma sellised õnnelikud pildid. Kevadine öine taevas Tammelinnas. Varikupoe bussipeatus kevadel. Üldse kevadõhtud. Naervad klassikaaslased. Kuid kordus koguaeg kevadine Tammelinn. Mul oli hetkek tunne, et ma vaatan välja ja ongi kevadtaevas. Talv oli. Südames on kevad. Ma olen üleni kevade inimene vist. Südames on kevad aastaringselt. Ma tunnen end kevadel kõige paremini vist, päris kevadel. Kerge tunne, parem kui suvel. Nii ilusad on olnud mu kevaded ,kõik kevaded. Ma tunnen üüüüratut rõõmu kui ma näen, et päiksekiires sulatavad lume üles. MUIDE, ma pole seeaasta mitte ühtki jääpurikat näinud. Mitte ainsamatki. Ja kevadpäike - iga aasta nii sarnane ja nii erinev, nagu iga kevadki. Kevadel on kõik ilus, inimesed ja armastus ja õppimine ja muru ja. Tekib tahtmine varastada uneajas mõningaid tunde, et lihtsalt nautida seda kõike, mis väljas on. Õhtuti arvutis istumine avatud aknaga, pärast kooli õues õppimine, trenni minemine päiksega - see kõik annab niii meeletult energiat mulle, et ma lihtsalt ei suuda oma kevadearmastust kuidagi väljendada.
Keemiat õppisin ka täna, tänan Roltsssssssss, ma sain selgeks. Ma tõepoolest sain asja selgeks. Natuke lugesin inkat ka, moskiitodest ja ajust. Triinu ja Kelliga läksime linna ,läksime Illegaardi, kus olid Leili, Allan, Merka ja ta mees, Maari, Heiki ja Anita, nendega on tore, alati on nendega tore ja hea. Taavi helistas, kutsus Pleissi, läksime sinna ka. Tanel ja Mel olid ka. Nendega oli ka tore, ma tundsin end üle pika aja nendega hästi. Nüüd on hea, rahuloluu, kõik.
Kell on 23.13, peaks vist ära magama keerama. Igatahes, 18. jaanuar on Lauri ja Erkki sünnipäev, sinna ka mineek. Ja homme teen midagi kindlalt. Kõik on ilus !

täna ma tundsin üle pika aja rahulolu.
üle seitsme kuu kui täpsem olla.
aitäh :)

kuskilt kaugelt ja ei tea, mis on ees

Me pole nädalatki koolis käind kui ma juba tunnen, et ma vajaks aega juurde. Või tegelt, kas just juurde, aga mõni hetk lihtsalt tundub, et tähtajad kukuvad liiga kiirelt ja kõvasti vastu pead, Hamlet ja füsa tööd ja keemia järeltöö. Ahjaa, täna tegin süüa kodus, mul on nüüd väga halb olla. Tehkem omad järeldused.
Hetkel koristan, sellega ennetan isa halba tuju. Tegelt seda enam vist ennetada ei saa, see juba on võrdlemisi kehv. Mind hetkel huvitab vist see, kas ja kes seda üldse loevad siin, vahel on nii tahtmine, et keegi loeks kõiki neid ridasid siin, vahel aga tahaks täiesti privaatseid mõtteid siia kirjutada. See selleks.
Homme on pidulik päev - Hamleti vastamine. See tähendab, et me saame sellega loodetavasti vähemalt pooleldi ühelepoole, seega jääb mul aega muid raamatuid ka lugeda. Yay, potter ^^.
Ma olen taband end viimasel ajal õue vaatamas ja mõtlemas ( welldone, helena ). Tegelikult on koguaeg vist üks mõte, mis kaob ära kui ma hakkan selle üle mõtlema. Ei, te ei peagi aru saama vist, ma pole isegi selgusele jõudnud veel. Hetkel mõtlesin Tuulist näiteks. Mis ta teeb, kus ta on, kuidas tal läheb. Kurask, pidin vanaemale helistama. Teen seda .. homme.
Viimasel ajal on tekkinud koguaeg soov kellelegi saata mõni soe sõnum. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et õues on külm ja süda on soe või võtkem loogilisem variant - mul on lihtsalt hetkel kõneaega.
Ma ükspäev tahtsin kevadet. Nii väga tahtsin, et ma peaaegu olingi seal. Sellist kunstigümnaasiumi kevadet, kus on kehalise kasvatuse tund, 9.a klass, endine klass, me suundume vahetunnis juba välja, et päikese käes istuda, turnida isegi natuke, istuda keskel, mururingil. Rahvastepalliplats oleks pooleldi veel varjus, seal oleks külm. Siis patseeriks uudo mööda oma siniste dressidega ja me irvitaks ta üle. Piret oleks kohal kindlalt, Triinu oleks ka ja. Kirss ja Kristi tuleks väikse hilinemisega. Linnukesed oleks. Igatahes, ma olin ükspäev pooleldi seal. Mõtetes.
Ma olen mõtetes igal pool olnd viimasel ajal. Mälestustes. Hea on, koguaeg on hea siis. Üks mälestus on kevadest, mille peale mõteldes ma tunnen täpselt seda tunnet, mida ma siis tundsin, sellist tunnet, mille peale ma natuek jään vait ja tunnetan seda ja siis on see möödas jälle, jumal tänatud.
Põhimõtteliselt peaks ma minema ja koristama veel natuke, siis unerohtu võtma ja magama keerama. Ah eiii ! 30 lk Hamletit veel.

üks tähelepanek veel - ma tundsin täna mõni hetk endal ajusid, jah, sa lugesid õigesti

ma praegu igatsen, korralikult igatsen, oma mari seal kaugel armeerikas : ((

ma tahaks kõrgelt vaadata alla halli merd, kollaste lehtede keskelt, vihma käes.
echo in my soundddddd

she´s like heroin

Mann,
ma tean, miks me kuulasime ja armastasime soadi,
miks me ei peksnud teineteisel hänki pärast hambaid välja vaid lajatasime ainult ananasi vastu leivaka seina,
miks me saime varem öelda, et me pole kunagi tülitsend,
miks me riskime koguaeg igasuguste asjadega,
miks me kärsatame teineteise juukseid ( okei, mitte minu omi enam ),
miks me pole kunagi üksteist tappa üritand,
miks steven on alati kirss tordil olnd,
ma tean isegi seda, miks meil oli tädi heljuga koos tore tema pool,
ma saan aru, miks me kannatame su ema igakord välja,
ma mõistan iga korda kui sa tahaks mu mõnda jäset täiega peksta,
tean ,et sul pole ka vahest lihtne,
tean seda ka, miks meil polnd kunagi talviti ketsidega külm,
miks me end koguaeg ehime,
miks ükskord me panime korraga msninimeks i felt like the biggest asshole,
miks meil kunagi voodis kitsas pole,
ma tean isegi seda, miks ma peaaegu alati kasvõi turtsatan su nalja peale,
isegi seda tean, miks me rolleriga ei lendand vastu naabriaeda,
ma tean, miks mul kunagi sinuga mark pole,
miks me võime pool päeva lihtsalt maha molutada üksteise pool,
miks me teeme alati näo, et omatehtud toit on söödav,
miks me üldse oleme nii kaua vastu pidand,
miks meil pole kahekesti ka igav.
Ma tean neid kõiki põhjuseid kui ma praegu vaatan õue ja seal on lumi ja kõlarites lõugab serdzi tankist BANANABANANABANANAAATERRRRACOTABANANABANANATERRACOTAPIE ja siis mõtlen ikka ,et ma tean kõiki neid ja palju enamaidki põhjuseid ju. Meil on lihtsalt teineteist nii palju vaja.
: )

MA TAHAN VÄRINAT
OOTUSTUNNET
TAHAN JAH
motivatsiooni

ma ju peaks istuma voodis ja tuupima pähe kunstiajalugu, sest mais tuleb SUULINE eksam seal, aga ma ju ei tee seda ,ma istun siin ja kakun küüntelt geeli maha ja mõtlen, et varsti tuleb tegelikult kevad. 73 päeva on kalendri kevadeni, 128 päeva on mu sünnipäevani, 100 koolipäeva on suveni.
mul on ikkagi hea, hea heaaa !

Ma olin pmst terve vaheaja Manni pool, kusjuures polnd üldse nolifemise tuju, mitte ükski hetk vist. Hea oli.
Üldse on praegu hea vist, mingil teadmata põhjusel. Natuke talve tunne on peal, lõhnad ja kõik on talv. Ja samas on südames kevad, kevades süda. Kõik on kevades vist, kogu aasta. Kevad on heam isegi kui suvi, jah !
Igatahes, see esimene koolipäev venis natu näts, võrkpall armastab mu küüsi, mida enam pole ja nüüd ma lähen panen juukseõli pähe, viilin küüned korda ja õpin kunstiajalugu.
Kassid kaklevad. öksfhsalgikadmg,alg khhhhhhhhhšššššššš