Pühapäev on alati kuidagi püha. Siis ei käida väljas, ollakse kodus ja tehakse sauna ja vaadatakse telekat ja juuakse limonaadi mitte ei kooserdata linnapeal ringi, pole vahet kas on suvevaheaeg või kool või talv või ükskõik, alati on pühaa, kus ollakse kodus ja punkt. minu jaoks.

täna ma naersin kõva häälega selle üle, et vangla kõrval seistes oli kuulda, et neil oli jalutamistund väljas - suurtest kõlaritest kostus meelalt jube naisehääl ja sõnad 'Tule ,kallis, sõidame koju. Vana aaaaaasta viimaseks ööks' . Sarkasm või jaa ?: D

Nüüd on vist nii, et kui õnn on sõrmedevahelt juba korduvalt ära libisend, siis muutub haare iga korraga tugevamaks, et hoida, kõvasti hoida kinni sellest. Või käsi hoopis väriseb ikka veel ?

ma nii kardan hetkel kodus olemist, kõik on nii võõras, kedagi pole, ma ei tea mitte midagi
ma faking kardan

veider on see, et ma iga päev tunnen, et hakkab paremaks minema

koos koos koos .

Ma mõtlesin ühel ööl kui parasjagu oli käsil väga pingeline mullimäng telefonis, et mul on roppu moodi asju, inimesi, mälestusi, mille eest olla tänulik. Just sellel aastal. Olin juba peaaegu valmis mullimängu lõpetama ja voodist püsti tõusma, et roomata arvutisse ja kirjutada kõik mõtted ,mis peas tiirlesid, siia aga väsimus lõi puuga pähe ja sinna see mõte jäi. Nüüd koju jõudes ja vaadates, et pole msnis kellegiga midagi olulist rääkida mõtlesin ,et nüüd on õige aeg kirjutada need tänusõnad vanale aastale.
Et asju meelde tuletada peab vist abiks võtma msnis historyd, Marioni oma vast.
Jaanuari kuu, ma olen meeletult tänulik Kirsikale, kes viis mu kokku Leili ,Merka, Mardi ,Maari ja kõigiga, ma sain tänu neile tuttavaks Steveniga, kellega oli meeletult tore jagada hästi külmi õhtuid emajõe ääres, part oli teema. Ma olen tänulik iga reede-laupäeva õhtu eest Mardi pool, iga kojukõmbitud minuti eest Karlovas, isegi eriti killllllllerite saabaste ja meeletu külmaga. Ma tahan tänada neid inimesi, kellega oli koos nii vaba olla, lihtsalt olla ja rääkida ja suhelda.
Eriliselt mõnusa aja eest tahaks tänada Tanelit, kevade eest. Uute sõprade eest. Sooja tunde eest, soojade sõnade eest, meeeeeeeletult ägedate nädalavahetuste eest, pleissiõhtute eest. Ma tahaks vabandada, et ma olen rikkunud ta suve sellega, et me Marioniga igalpool nendega tolknesime. Ma tahaks tänada teda hästtttttti palju selle eest, et ta tegi kevade nii kevadeks, et ta tuli järsku jumal teab kust kohast ja oli terve kevade olemas. Tänada nende jalutuskäikude ja pidude ja punkrisistumise eest. Lihtsalt siirate sõnade ja näoilme eest. Tänada selle koguaeg olnud hea tuju eest ja mis kõige olulisem - ma tänan teda, sest just tänu temale ma hakkasin Marioniga uuesti, terve kevade, väga hästi läbi saama. Ma olen nii tänulik talle. Ma tahaks tänada meie geniaalseid ajusid, mis mõtlevad alati nii stiilipuhtaid valesid Marioni emale. Ma tahan tänada ,et me rolleriga surma ei saand ükski kord. Ma tahan tänada, et mu isa on jälle normaalne. Ma tahan tänada Eva-Maid, kes on olemas isegi praegu. Ma tahan tänada Kristit, et ta on vahest harva aga siiski ,kunstigümnaasiumi nägu. Ma tahan tänada seda päeva, mil ma käisin Steveni lõpetamisel ja pärast seda hakkasime uuesti suhtlema. Ma tahan tänada Triinut ja Kellit, kes aitasid meil Marioniga Lindat vihata. Ma tahan tänada oma ema, kes on alati järele andnud. Ma tahan tänada oma treenerit Margitit ,et ta oma haige käitumisega on minust natukene distsipliini kasvatand. Ma tahan tänada Tallinna Kristjanit, et ta on mingil imelikul moel alati mu mõistuse maapeal hoidnud. Ma tahan tänada Marioni, et tal pole õnneks oma ema mõjutuste tõttu siiski veel mõistus jäädavalt kahe kõrva vahelt lahkund. Ma tahan tänada Jane Jostovit, et ta üldse olemas on ja tänu talle julgen mata tunnis tahvli ees käia. Ma tahan tänada oma venda, et ta on alati kõrvalttoast võtta kui mul tuleb tuju nutta või hammustada või tooliga visata. Ma tahan tänada Kai Taba, esiteks ,sest ta oli meeletult ,vaieldamatult parim eesti keele õpetaja ja teiseks, tänu temale lugesin 'Nimed marmortahvlil' ja arutasin seda Taneliga. Tanelit tänaks veel selle eest, et sain teada, kuidas maitseb al capone. Täditütart Maretit tänan selle eest, et ta läks Kreetale ja laenas meile oma rolllleri. Tänaks vanaema ,et ta on alati nii vanaema kui üks vanaema üldse olla saab. Lindat tänaks selle eest, et ta aitas mul üle saada vihast ja kibestumusest. Tänan Maretit Marioni sünnipäeva eest. Viljandi vanaema vahepeal mõistmise eest. Vanu klassikaaslasi oma sünnipäeva eest, koolis , ja ülejäänud sõpru sünnipäeva peo eest. Marioni ema iga skandaali eest, sest need teevad tegelikult meid tugevamaks.
Ma hetkel ei suuda enam edasi mõelda, aga need pole veel kaugeltki kõik. Mul on lihtsalt nii ilus aasta olnud.

Marion! says:
aga lumel on palju sõpru
Marion! says:
vähemalt nad langevad koos ja uhkel

kõige kahjum oli sinult nuga saada

nonäedsiis

Esimene lumelärtsak maale langedes ei märka, et ta natukene vara talve äratas. Esimese lume päev. Lumi langeb nagu eelminegi aasta, üleeelmine, kümme aastat tagasi, koguaeg. Alati nii, rahulikult. Nagu ta ei teaks, et kõik muutub. Ta võiks seeaasta proovida teistmoodi langeda.
Ma pole veel talveks valmis. Esiteks muidugi riietelt, saapad ja teema, aga ka vaimselt. Ma ei ole valmis rahulikeks tundideks kodus või kuskil väljas istumas ja teed lürpimas ja mõtlemas, et maailm on tore koht. Ei, ta on, ma ei väida, et halb, aga ma lihtsalt ei mõista mõnikord asju. Olete te kunagi nuga saanud ? Keegi tiirutab juba pikka aega teil selja taga ja järsku kui te olete mõttesse vajunud, siis saate tugeva hoobi selga. Ma sain. Ma ei taha sellest rääkida, aga ma sain. Ühel hetkel ma räägin sellest küll, aga mitte praegu. Võib-olla isegi mitte täna. Siis kui aeg on.
Ma näen viimase nädala jooksul koguaeg väga vihjega unenägusid. Täna nägin ka vist.
Kas olete mõelnud kunagi, kui palju mõtteid ja tundeid ja emotsioone me igale poole maha jätame ? Parki, kohvikusse, kooli, sõbra poole, tänavatele, klubidesse, autosse ? Eile ma leidsin, et me jätame neid igale poole. Lõpuni mõtlemata mõtteid, tundmata jäänud tundeid, kõikvõimalikke emotsioone. Ma olen pmst terve elu sõitnud number 4 bussiga. Tihti tulen linnast või trennsit või vanaemajuurest või kuskilt üksi koju ja mõtlen. Uskumatu, kui palju mõtteid ma olen selle aja jooksul sinna maja jätnud. Kui palju teab üks buss minust. Ta kindlasti kuulab. Mu riided ka kuulavad. Nad räägivad kapile edasi kõik, kus ma käin, mida teen, mida joon, kellega käin. Kapp teabki kõike. Ühel päeval, kui ma olen juba päris vana, siis ma võtan kätte ja keedan endale 165 liitrit piparmündi teed ja tuletame kapiga kõik noorusaja trikid meelde. Mul on tore kapp.

ma
sain
nuga
eileöösel

ÕNTSÕNTSÕNTSÕNTSÕNTS HARDSTYLE MY STYLE ÕNNTSSS TRHSSSHTRSHHHH
nagu mu aju oleks juba vähe koos ?



viiesõnaga siis : mu vend sai uued kõlarid.

Teadsite, et ..

... kui olete vanuselt 12 and under ja tunnistate seda , siis te ei saa ruuni kasutajaks hakata.
Sorry, you already told us you were under 13 and we stopped you from opening an account. We really meant it!

Nii et ,valetage rohkem !

if you can't wait

Täna .. täna oli kentsakas päev. Kentsakas on veider sõna. Asjapulk kah. Hetkel puges kurbus sisse. Kaks kutsukat varjupaigas surid ära, just eile patsutasime neid Evaga. Sad. Üldse jah, veider päev. Algas Marioni pool ,meeldivalt. Eilne õhtu oli komöödia . Istusime Marioni pool arvutis, ta kammis mu pead. Hakkasime Tony Hawki mängima. Me eriti ei oskand ,seal pidi mingi COMBO koguma või SKATE või maitea. Me selleasemel tuunisime erinevaid skeitreid seal. Siis viskas üle. Tal sõjamänge polnd. Võtsime colinmcrae 3. Mängisime, eriti midagi välja ei tulnd, Marion ei oskand mingit asja paika panna. Mõtlesime, et jamaks Skypega. Tavai. Helistasime Hollandisse.
Meie : HELLLOOOOO, I'M PUTINS DOG, KANEP HOOTŠEŠ ?
Et jah. Helistasime mingitele mongolitele ka.
Meie : HELLOOO DO YOU HAVE FOOD ?
Mongol : do you want some ?
Omasid ära vist. Siis ma vajusin ära magama.
Igatahes, ärkasin seal. Tsillisime natuke, sõime ja nii. Aaa, peab ära mainima unenäo. Ma nägin unes, et ma peitsin tühje Ice pudeleid kapialla ja siis ema nägi neid. Ja täna õhtul, kui koju tulin, siis leidiski ema padja alt veinipudeli. Jah, NÜÜD SINA SEAL TEISELPOOL EKRAANI NAERAD, et on loll ,paneb veinipudeli padja alla. Aga kuhu ma panen siis ? Kappi ? Kaheksa kuuleripudeli peale ? Lauaalla siidripudeli juurde ? Voodialla riiete ja valgepudeli vahele ? Ühesõnaga, homme tuleb taarakollipäev.
Ma pärast kirjutan edasi, mul tuleb hetkel asju meelde küll.

feelgood

Kes mõtles välja sõna 'asjapulk' ?

you are my sweetest downfall

Sisse hakkab pugema hilissügise-varasetalve tunne. Tahaks koguaeg istuda sõpradega toas, mõnuledes jutusuminas ja küünlavalgel. Täna on üks sellistest õhtutest. Mõlemi aknalaua peal küünlad. Jõulutunne veidi. Ma olen mõelnud, milline talv seeaasta tuleb. Kas ta tuleb sarnane eelmisele ? Üleeelmisele ?
Täna ei olnud mul pühapäeva tunnet. Mingi olematu päeva tunne oli. Ma vist valetasin ka. Endale. Ma mõtlesin või sundisin end mõtlema, et ma olen õnnelik. Minus tekkis korraks isegi ärevuse tunne, kuid siis see muutus hoopis mingiks veidraks tundeks, mis lõi korraga pühe, kõhtu ,igalepoole, valusalt. Valetamis tunne.

ilma puudeta(?) ei saa hingata

'Sorri, et ma ennast siia niimoodi unustasin.'
Hea tunne on, kui sõber unustab end pühapäeva õhtul kella 23.05ni minujuurde. Unustab.

US

Ma vist valetasin .

ausaid mõtteid, siiraid tundeid

Mul sõpru on. Ja. On. Mul on häid sõpru. Ei saa öelda, et halbu sõpru ka. Aga selliseid vahepealseid. Mul on parimaid sõpru. Mul on vanimaid sõpru. Mul on ununevaid sõpru. Mul on unustamatuid sõpru. Mul on heade sõpradega suurepäraseid mälestusi. Mul on parimate sõpradega suuri tülisi. Mida ma sellega öelda tahtsin ? MA OOTAN TRIINUT !

beautiful stranger

mõni inimene ikka absulllll ei üllata mind.

triinu tuleb !

mul on kuidagi imelik tunne sees.
ma istun kodus, on laupäev. vend peab maal sünnipäeva. Aind kaks sõpra tulevad kohale. Üks kutt on tallinnas ja teine on haige. Mul on kuidagi kahju temast või nii. maitea. mul on üldse veider tuju hetkel. loen daki.elab.siin ja unelen ringi, tahaks kreemitada.
triinu saabub homme, elu algab uuesti. OOTAME SIND !
jah, mul on vist kahju vennast. kuigi ma just ennem karjusin nende peale. me lähme teeme marioniga peo neile.

?

Egiptuses pole praegu ju enam vaaraod

Ei otsida ma oska Sind

Nagu blogile kohane, alustan päeva kirjeldamisega. Kool oli nagu kool ikka, veidi rohkem suhtlesin klassikaaslastega kui esmaspäeval. Sai selgeks ka see, et reedel tuleb pidu. Pidu, mis pidi algselt tulema vanade klassikaaslastega, aga rahvast ei saa kokku, niiet ilmselt tuleb ka muud rahvast, mis mingil määral on üsna ahvatlev variant, sest tõotab päris huvitav tulla. Muidu läks koolipäev üsna kiirelt, Eva-Mai sünnipäev oli, kooli läksin kaheksa punase lepatriinudega õhupalliga ,Q7ga naaber lehvitas mulle möödasõites ,vapsee feim, inkasse hilinesin ja Ligi hakkas muidugi jälle mölisema, talle ikka väga meeldib iga kord jälle vinguda, aga see selleks. Andsin oma õhupalli ja lilled ära ja algas igahommikune häälitsemine. Möirgasime ja röhkisime tunni lõpuni, liikusime matasse, kus me vist ei teind midagi , ajaa, Evat loopisime, ajaloos oli töö, mida ma ei teind ära, Eva ka mitte, kirjanduses kirjutasime ümberjutustust ja tundub, et ma olen hakkand Mägiga päris hästi läbi saama, venekeeles Dimps karjus mingi aeg nagu alati ja Evat loobiti jälle, laulsime paartuhat korda sünnipäeva laulu ka, kunstiajaloos surime umbes kümme korda ära ja mõtlesin, et kuidas kurat lasid lollid vaaraod ehitada endale püramiidi enne surma, kust nad teadsid, et see valmis saab õigeks ajaks ? Kust nad teadsid, et nende laip leitakse ? Kui rong sõidab neist üle ,siis jäävad ainult tükid järele . Sai see tund läbi, mu käsi oli ka omadega läbi, sest lae armastus oli Ellenil nii suur, et ei taipandki vaadata kuidas Kunn oma käega viis minutit vehib, et saada teada, kas orjadel tõmmati elusana ajud välja. Füsast tulin poolepealt ära ja sealt algaski kogu kamm. Ema tuli mulle järele, läksin sinna ja tal polnud aega minu jaoks, läksin koju tagasi ja avastasin, et vat kui tore, mu kass on mu kott tooli täis lasknud :L mingi hetk, kui suunusin bussipeale, avastasin, et mu kotis oli surnud banaan, mis oli sinna jäänud narvaskäigust. Lennutasin selle prügikasti, aga slipid olid selle banaanilaibaga kokku saanud, vaits räige. üüd istun venna toas ja kirjutan blogi, sest mu terve pere on mu peale äärmiselt solvund, et ma ei koristanud blabla. Ma tean üht inimest veel, kes solvund on. Marion. Ta luges mu blogi ja sai kultuurishoki. Ma arvan, et ta ei lugend välja seda, et ma ei tunne mingit tügastavat vastikust, ebamugavustunnet, solvumis, mittemidagi sellist. Ma lihtsalt väsisin ära. Arvatavasti tundub see eriti labane, et nüüd leian, et mul on tuju sõber olla ja siis nüüd ma olengi sõber ja kui üle viskab, siis persse kah, võtame uue. Mulle on öeldud ka, et ma võtan sõpru kui võimalusi, tuleb uus ja parem, siis võtan tolle. Ma ei ütle, et ma nõustun, sest Marion on olnud ja jäänud. Kuigi ma imestan, kuidas tal üle pole viskand, Paljudel ilmselt juba on, paljudel varsti on. Kahju, tegelikult on see ka mu enda süü, sest ma lihtsalt ei oska sõpru nii hoida, nagu vaja. Keegi kunagi ütles väga õigesti, 'Helena tahab, et kõik sõbrad talle toeks oleks, kuid ta ise ei ole kelllegi toeks' . Oli vist nii. Ja ma tänan seda inimest, sest ta on üks väheseid ,kes on tegelikult aru saanud. Kusjuures huvitav, ma tunnen hetkel , südames, on paar inimest, kes on tulnud ja nii jäänud ka. Mul on nendega hea. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga paljud on tõesti tulnud ja läinud. Kahju on hetkel sellest, et paljud head sõbrannad on kadund. Reet-Marii, näiteks. Ma ei tea, miks ma ta siin välja toon, aussalt, ma lihtsalt pidin. Ja Maia. See tüdruk teadis vahepeal mind rohkem kui ma ise. Ja kõige enam on kahju Annemaist. Ta tuli mu sisse kevadel, pool endast andsin või vähemalt proovisin anda temasse, ei tea, kui hästi see küll välja tuli, aga siiski. Ja nüüd ta kadus. Kadus ära täiesti. Kadus Treffnerisse. Sinna kadus Kristi ka. Nad konkreetselt leidsid endale koha ja kadusid nüüd ära. Kirss kadus Kunstikooli. Pireti kohta ma ei oska midagi öelda. Aga triin uja Kelli on ikka veel Triinu ja Kelli, nemad pole vist mitte kuhugi kadund. Marion kadus vist Tammesse. Ma ei tea. Kristist ja Kirsist on kahju, sest meil oli koos ropult tsill talv, täitsa metsas kui tsill. Millised elamused ! Ja Annemaist on sellepärast, et ma leidsin temas totaalselt maitea hingesugulase aga nüüd ta on maitea parematel jahimaadel vist. Üks, kes veel on jäänd, on Eva. Sellised tiblad jäävad, foo shoo :D Jumalale tänu on maailmas minusuguseid veel.
Huvitavalt kombel on Marionil õigus. Ma söödan talle tema vead ette ja enda omi ei näe. Heaküll. Ta igakord ütleb mulle seda. Ja ta ütleb alati, et kui tema nüüd hakkaks mu vigu ette ütlema, siis ma läheks närvi. ta peaaegu kunagi ei ütle päriselt kõike vist välja. Ma loodan, et ühel päeval laekub mu meilboxi nimekiri mu vigadest, mida ma saan vaikselt parandama hakata, kuigi ma kardan, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta.
Ma ei teagi, mida uuelt talvelt oodata. Ma vajan koguaeg ootamistunnet, et nüüd, kohekohe midagi juhtub, kohe toimub midagi. Hetkel seda pole, aga ma loodan, et juba varsti see tuleb, sest nii on palju põnevam elada. Aga senikaua ma kavatsen nautiga kõiki idüllilisi hetki, võtta sügisest ja sõpradest kõike.
Muide ,ma tahaks hullult riidepuid. Hästi palju, mul läheks hästi palju riidepuid vaja, et kõik oma riided eraldi puule panna. Ma tahan nüüd jõulukingituseks, sünnipäevaks, sõbrapäevaks, nimepäevaks, vabariigiaastapäevaks, madisepäevaks, kadripäevaks, seitsmevennapäevaks ja igaks muuks päevaks ka kingituseks riidepuud, kasvõi ühte, aga ma hullult tahan, sest äkki siis hakkab mu toas kord valitsema.
Eile lugesin oma vanu blogi postitusi, päris huumor on lugeda, mida ma mingi aeg tagasi kirjutasin. Lõpupidu, sünniäev, Tann, kõik see. Tahaks hulult minna pildistama ,mul on üks hea idee kontrastidest, aga ma ei ole veel kindel, kuidas seda teostada. Mul oleks pealegi vaja modelle mõneks pildisks, nii mehi kui ka naisi, niiet pakkuge ennast.
Mul on hetkel null ideed vist, niiet ma lõpetan. Arrrrrrrrrrrrrmastage teineteist.

Mingi kirjand ,

Elu on ilus

Inimestena kogeme iga päev erinevaid emotsioone, nii häid kui ka halbu, rahustavaid ja erutavaid. Osa neist tunnetest tekitavad meis üüratut kurbust, teised aga vastupidist - ületamatut õnnetunnet.

Hakates mõtlema enda elule ja õnnetundele meenuvad kõige esimesena sõbrad ja perekond. Viimati tundsin kohutavat kurbust kooliaasta alguses. Koolist leidsin eest täiesti uue klassi, kus oli küll osa vanu klassikaaslasi, kuid niinimetatud koorekiht oli teistesse koolidesse laiali valgunud. Iga klassiruumiga meenus eelmine klass, vanad naljad, õpetajatega vaidlemised. Kõik armsaks saanud asjad tundusid nii kauged. Ühel hetkel leidsin, et mind ei ümbritse enam miski endine ja see väga ärritas mind. Mõne päeva möödudes leidsin siiski, et vanad sõbrad ei ole kuhugi kadunud - nüüd on meil igaühel käia veel oma eraldi rada, kuid üks kindel tee viib meid elu lõpuni kokku. Sama tunnet tundsin ka ühel sügisesel pühapäeval, kui leidsin, et mu perekond on tõesti üks vahva perekond. Tähistades isa sünnipäeva veetsin päiksepaistelise päeva kolme lähedase inimesega tundsin end üle pika aja uuesti hästi oma pereliikmete seltsis, sest sellist matkamist ja pikniku pole pikka aega olnud, tundsin end õnnelikuna. Nägin ühist tuld, mis põles meie nelja südames ja moodustab koos olles ka läbi nende kõikide aastate juhtunu ühise suure lõkke, mis igavese tulena soojendab tõeliselt elu lõpuni.

Õnnetunde loojaks võib minu puhul nimetada ka tunnustust. Mitte ükski materiaalne ese ei suuda minus tekitada sellist meeletut tunnet, kui keegi kasvõi natukenegi kiidab mind. Suurimat rõõmu teeb mulle pereliikmetelt saadud kiitus. Hindan kõige rohkem isa kiitust, sest arvestan kõige rohkem just tema arvamusega. Tundes oma isa tean, et tunnustus pole tema suust kerge tulema, seetõttu tekitabki see tunde, et elu on elamist väärt. Teiseks suurimaks tunnustuseks loen kiitust spordis, sest just spordiga teenitud head sõnad on minu sees ühed tähtsaimad rõõmu külvajad.

"Oh, ilus hetk, oh viibi veel!" (Goethe, ’’Faust’’). Suur oskus, mida hindan nii enda kui ka sõprade juures, on oskus näha ja hinnata hetki, salvestada need endasse. Tabades end kodus pühapäeva nautimas, lehesahinas Toomemäel jalutamas, kallistamas südamelähedasi sõpru ja tundes end sealjuures maailmas nii hea ja kaitstuna tekitab inimestes rahulolu - hetked, mille hiljem saame lükkida kui pärlid oma mälestustekeele. Ununevad kõikvõimalikud globaalprobleemid, isiklikud probleemid, muidugi juhul, kui oskad neid lihtsaid hetki näha, tunda ja edasi anda. Hoides selliseid kirevaid hetki kuskil südame kõige kaugemas nurgas, et vajadusel need välja võtta ja sirvida nagu vana lemmikut raamatut, annab inimestele põhjuse ka kõige lootusetumatel momentidel elu ilu näha.

Carpe Diem ! Igal hommikul üles ärkamine, pikad ja inspireerivad vestlused vanemate inimestega, linnu laul, vihmas jalutamine, armastamine – need kõik külvavad hinge ilu. Jagades iga väiksematki rõõmu ja head sõna soojendavad need ka teisi südameid. Tihtipeale vajavad inimesed oma igapäevaellu rohkem ilusaid sõnu, soojemaid tegusid ja idüllilisemaid hetki tundmaks, et elu on tõepoolest ilus.

Üks väike rõõm las olla igas päevas.
Nagu näha, pole ma ammu blogiga tegelenud. Pole kirjutanud koolist ega millestki. Luban, et nüüd hakkab seda kraami siia tihedamalt tulema. Päev oli .. ma ei teagi, millise sõnaga seda iseloomustada. Ma ei olnud pahane, ma ei olnud õnnelik ega heas tujus ,mitte midagi. Koolis hakkasid jalad valutama, tulin ära, käisin trennis. Aga vahepeal käis peast läbi nii palju mõtteid. Korraks mõtlesin, et huvitav, mis Kristjanil ja Ilmaril mu vastu on. Küsimus on ÕEs muidugi. Painab küsimus, et MIKS nemad minust midagi ei rääkinud ja lasid teiste eelarvamustel kogu töö ära teha ? Kas mu jutukus annab tõesti põhjust mind idioodiks pidada ? Kahju, et ma ei tea kas just kadedus või midagi muud rikkus kõik ära, võimalust andmata. Ma tunnen tegelikult, et mul käib pidevalt mingi võistlus Kristjaniga. Meil tulevad sarnased ideed ja me teostame neid võidu ja ta biitib mind, aga pole hullu. Kahju, et selline võistlus peab käima mitte ei ühenda me ideid ja loo midagi tsilli. Ma räägin nagu poliitik, mhmh. Teiseks, mis mul koolis mõtetes jooksis, oli pettumus. Vist. Mul oli kahju ja mingil määral ka viha sees. Ma solvusin, jah, ma solvusin väga oma klassikaaslaste peale, ma sain pahaseks, ma ei tahtnud nendega rääkida, ma olin nii pettunud. Ma olin nende ääretus ükskõiksuses pettunud. Pettunud selles, et eelistati Eva sünnipäevale mingit joomist. Pettund, et minukäest küsitakse, et ou Eku, mis toimub, pinda pole väää ja siis kui kuskil midagi toimub, siis on seal kõik peale minu. Ma pettusin.
Ma pettun hetkel endas ka. Ja lasen teistel pettuda. Marionil. Ma tunnen jälle endas seda tunnet, et ma pean natukeseks ära kaduma. Endasse tõmbuma. Või mitte just endasse, vaid eemale. Elama teist elu, mitte sellist tibielu, nagu Marioniga, vaid teistsugust. Sellist ,milles ma tunnen end mugavalt. Ma tõstan oma hetke tunde ühelepoole võrdusmärki, teisele poole talveune. Algab talveuni, kus on vähe Marioni, sest vajan vist puhkust. Ma ei teagi. Ma olen olnd temaga koos terve kevade, terve suve. Fantastilised ajad muideks. Tõesti. Aga hetkel ma tunnen, et on vaja vist puhkust. Ma olen väsinud vaatamast ja elamast ainult materjaalset elu enda ümber, ma tahan käituda ja olla vabalt, nagu eelmisel talvel, nagu Kirsika ja Kristiga. Ma ei taha vaadata enda ümber ja näha ainult Marioni tema uute 51687265 paari jalanõudega, ehetega, meigiasjadega. Tekib küsimus, et millist puudujääki Ta sellega korvab ? Mul on kahju, kui Marion seda hetkel siin loeb ja saab veel vihaseks ka. Blog on blog, minu mõtted. Ma ei väida, et ilusad asjad ei tee õnnelikuks. Teevad küll, mind ka. Aga ma tunnetan piiri, õnneks. Piir, mis jääb haige asjade kokku kraapimise ja inimliku asjaarmastuse vahele. Võrdluseks võib tegelt tuua ka Hadese ja tema Kevadeneiu. Kevadeneiu viibib maapeal kevade, sügise ja suve. Talveks läheb ta uuesti Hadese uhkesse paleesse allmaailma. Äkki läheb mingi osa minust ka talviti minema ? Ma ei väida, et ma ei armasta Marioni talvel, muidugi mitte. Pole tülisid ega midagi, aga miski tirib ja tirib mind temast eemale. Tunne on tekkinud, tunne ei kao. 'Ma näen Sind taas ja me ei lahku enam iial, ma näen Sind taas, mu kauge koidukiir. Laulan sulle täna seda viisi, mida suvel järvekaldalgi ja ma tunnen vaikselt endamisi - ma ei ole ära olnduki. '
Ahjaaaa, räägiks nädlavahetusest kaa. Olin Tallinnas, Tallin Fashion Weekil. Liisi Eesmaa kollektsioon OMAS ! Ta on giiinjuus, foo shoo . Olime Kelli ja Triinuga, laupäeva päeval trippisime mööda poode ringi, Triinu soetas kingad endale. Pühapäeval tsillisin Mardiga, keda oli vägaväga hea meel näha. Tulime Kelli ja Rolandiga tagasi ja. Kurat, üübersisukas ju. Ma ei oska hetkel kirjutada, ma ei tunne ennast siin toolipeal ka mugavalt ja üleüldse mul ei tule hetkel mittemidagi tarka.
'Meenuvad mul hetkel armsad nimed, teisi sinu kõrvale ei mahu.'

ja jäljed, jäljed las puhub tuul.

Ma pole blogi sada aastat midagi kirjutand. Nagu tõeliselt. Vahepeal on palju toimund. Pooled päevad maha magatud, ööd ära pidutsetud. Suvest vägapalju võetud ja nii.
Ah ma ei saa, mul pole kirjutamis tuju, aga sa tead, üks kindel inimene, kes seda siin ei loe, et sa oled nõme.

MUL ON UUS UNISTUS !!

tulen alati esimesena kui eesmaad / KÜTKE ÜLEEEES

Eile käisin oma kuttidega Deppis ja muidu linnas. Kell oli kuskil pool 9 ,kui minupoole laekusid Triinu, Kelli ja Marion. Pesime Kelliga pead, balsameerisime üle kaa ja sirgendajad tegid varsti juba hoogsalt oma tööd.
Laotasime kõik oma ehted ja meigiasjad voodisse ja põrandale, lauale ja külmkapi peale, joogid lauale. Alustasime kergelt :D

Mõtlesime, et sirgendaks Triinu juuksed ära. Tema puhul on tegemist üüberilusate paksude juustega. Kelliga oli nii, et hakkan talle patsi tegema ja 'OH MARION TULE KATSU, PÄRIS JUUKSED'. Võrreldes meie kahega :P. Igatahes, sirgendaja tegi hoolsalt oma tööd :D


Võtsime Triinu ka ette ja sirgendasime tükkaega. Siis mõtlesime, et kurat, kuidas me kluppi saame. Tavai, Sven. Marion rääkis temaga ja auto olemaaaaaaaaas :P Vahepeal lõppesid kergedjoogid ja mindi üle ...
PINACOLADALEEEEEE :D Mis nägi välja nagu ...

SOLK ? : D Aga maitse oli üüber :D. Okei, olime Triinule tekitanud sirgendamishulluse, ta seisis peegliees ja sirgendas ja sirgendas. Järgmine hetk saabus paaaaanika, sest Sven oli maja ees ja meie polnd valmis. Jooksime ja peksime ringi, aga lõpptulemus oli heeeeeeea.
Jõudsime linna, läksime korra Place'i. Käisime ja sättisime veits ja siis üles. Kõik pilgud passisid meid, jõle feim. Kõndisime POOLDE 6TE et LDd osta, seal polnd. Läksime edasi Kuuma Tassi ja vahepeal kohtasime oma vägavärskeid sõpru - Kasparit ja hiljem ka Pärtlit. Läksime istusime ja tantsisime veits linnaraamatukogu ees ja siis võtsime julguse kokku - astusime kluppi. Suur põkk turvamees, kellest mööda kõndisime ja ta passis pärast tükkaega meid veel. Nagu õigedmehed ikka läksime kohe tantsima. Tantsisime ja siis läksime Triinuga Woman's Speciali ostma. Pisang ja muu. Hea. Igatahes, tantsisime ja tantsisime ja siis võtsime Triinuga julguse kokku ja läksime klubist välja suitsutegemaa. Lastisisse - lasti välja ka. Mingihetk tuli Pärtel meie juurde, / Kelli ja Marion olid ka sinna jõudnud /. Mõtlesime, et mis edasi teeks. Raha oli meil vähe aga ostustasime siiski PÜSSSSSSI MINNA :D Okei, läksime. Kõndisime läbi piro ja mingi russ mees tuli ütles Marionile, et tal on ilus kleit. Jõudsime püssi ja istusime lauda, keegi ju minuga tantsida ei tahtnud :D Lugesime oma raha üle ja saime kaks preeeeeeemiumi. Istusime ja laulsime, et JA MA SIND NIIIIIIIIII SIIN OOOTAN ET EI TEA MIDA ENDAGA TEEEKS ja kui muusika vait oli, siis tuli Triinu telefon meile Umbrellaga appi. Laulsime üle püssi muidugi ja siis tuli mingi laulupeopluusiga õudsalt numpsi näoga kutt meie lauda. Hull sõps oli , tal tuli ta sõber ka sinna. Ja siis tulid mingid vennad, kes olid omavahel vennad ja nad olid jõletüütud ka. Võtsime vastu ühise otsuse, et lähme välja tantsima. Ja kui välja jõuti, siis muidugi ainsad tantsijad olime mina ja mingi üks vendadest. Teised istusid ja suitsetasid. Okei, istusin ka maha, võtsin paki kätte ja laulupeosärgiga Mikk vaatas mind sellise koeranäoga ja ütles, et palun ära suitseta. No palun tõstke käsi, kes suudab võtta rahulikult suitsu, panna selle ette ja suitsetada, kui teiselpool lauda vaatab keegi sind sellise paluva koeranäoga ? Ja järgminehetk võttis ta ise paki välja ja suitsetas :D No tõesti. Igatahes, suundusime Pirole, istusime maas ja rääkisime juttu. Tulid tüütudvennad sinna jälle ja otsustasime Deppi tagasi minna. Kõndisime raekojaplatsis ja keegi oli otsustand varajase warmdusheri teha seal. Terve purskkaevu ümbris valget vatt täis. Tsillisime nats seal ja siis läksime edasi. Vahepeal tuli meie teepeale ette mingi puujalg, kes oli ka päris tüütu ,aga see selleks :D Läksime Deppi, kus oli suht tühjus ja tantsisime veits, tantsukingad lõid veits pilli juba .Otsustasime veits raamatukogu ees istuda jälle. Siis hakkas surm saabuma, otsustasime kaarsilla juurest takso võtta ja koju paarutada. Kodus ootas pükstetaskus mind 100 eeku, parajalt taksoraha. Jõudsime koju,

.. vajusime ära.
Igatahes, õhtu oli tsill, kahjuks ülejäänd pildid on Triinu telefonis ^^.

Inimese elu ei küündi saja aastanigi, muresid jätkub ent tuhandeks. Lühikesed on me päevad, pikad murerohked ööd. Võta siis lamp ja otsi üürikesi rõõmuhetki, alusta juba täna ! Miks sa muudkui ootad, aasta aasta järel ?

something to remember . SINU MAITSE, siin samas, minu huultel, kuidas ja miks ?

usun, et elan vaid üks kord. sestap, kus iganes saan näidata lahket meelt või teha ligimestele heateo, tahan seda teha kohe, viivitamata ja venitamata, sest seda teed ma enam uuesti ei käi.



AUSTUST VÄÄRIB MITTE SEE, KUI ME KUNAGI EI KAOTA, VAID SEE, KUI ME PEALE IGA KUKKUMIST TÕUSEME !



iga katsumus, mis paneb sind hirmule tõeliselt näkku vaatama, lisab jõudu, julgust ja eneseusku. Sa võid endale äeöda : ´´Ma jäin selles õuduses ellu. Ma tulen toime ka iga järgmiseda, mis elu tööb.´´ .. Tuleb teha just seda, mida sa enesest ei uskunud.



kui teed häid tegusid, tekib sinu sees imeline tunne. Miski su kehas otsekui ärkab ja ütleb : jah, just nii peabki end tundma.



KUNI SA ÜRITAD, EI OLE SA VEEL ALLA ANDNUD.


Rõõm on parfüüm, mida pole võimalik teistele piserdada, ilma et mõni piisk sulle endalegi ei langeks.


KUI PIME KANNAB LOMBAKAT, SAAVAD MÕLEMAD EDASI.


Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid meie piiratud ettekujutus võimalikkusest.

Tõeline vaprus algab seest.

Laulupidu ! / me olime nii suur ,kuid taeva all nii väike