if you can't wait

Täna .. täna oli kentsakas päev. Kentsakas on veider sõna. Asjapulk kah. Hetkel puges kurbus sisse. Kaks kutsukat varjupaigas surid ära, just eile patsutasime neid Evaga. Sad. Üldse jah, veider päev. Algas Marioni pool ,meeldivalt. Eilne õhtu oli komöödia . Istusime Marioni pool arvutis, ta kammis mu pead. Hakkasime Tony Hawki mängima. Me eriti ei oskand ,seal pidi mingi COMBO koguma või SKATE või maitea. Me selleasemel tuunisime erinevaid skeitreid seal. Siis viskas üle. Tal sõjamänge polnd. Võtsime colinmcrae 3. Mängisime, eriti midagi välja ei tulnd, Marion ei oskand mingit asja paika panna. Mõtlesime, et jamaks Skypega. Tavai. Helistasime Hollandisse.
Meie : HELLLOOOOO, I'M PUTINS DOG, KANEP HOOTŠEŠ ?
Et jah. Helistasime mingitele mongolitele ka.
Meie : HELLOOO DO YOU HAVE FOOD ?
Mongol : do you want some ?
Omasid ära vist. Siis ma vajusin ära magama.
Igatahes, ärkasin seal. Tsillisime natuke, sõime ja nii. Aaa, peab ära mainima unenäo. Ma nägin unes, et ma peitsin tühje Ice pudeleid kapialla ja siis ema nägi neid. Ja täna õhtul, kui koju tulin, siis leidiski ema padja alt veinipudeli. Jah, NÜÜD SINA SEAL TEISELPOOL EKRAANI NAERAD, et on loll ,paneb veinipudeli padja alla. Aga kuhu ma panen siis ? Kappi ? Kaheksa kuuleripudeli peale ? Lauaalla siidripudeli juurde ? Voodialla riiete ja valgepudeli vahele ? Ühesõnaga, homme tuleb taarakollipäev.
Ma pärast kirjutan edasi, mul tuleb hetkel asju meelde küll.

feelgood

Kes mõtles välja sõna 'asjapulk' ?

you are my sweetest downfall

Sisse hakkab pugema hilissügise-varasetalve tunne. Tahaks koguaeg istuda sõpradega toas, mõnuledes jutusuminas ja küünlavalgel. Täna on üks sellistest õhtutest. Mõlemi aknalaua peal küünlad. Jõulutunne veidi. Ma olen mõelnud, milline talv seeaasta tuleb. Kas ta tuleb sarnane eelmisele ? Üleeelmisele ?
Täna ei olnud mul pühapäeva tunnet. Mingi olematu päeva tunne oli. Ma vist valetasin ka. Endale. Ma mõtlesin või sundisin end mõtlema, et ma olen õnnelik. Minus tekkis korraks isegi ärevuse tunne, kuid siis see muutus hoopis mingiks veidraks tundeks, mis lõi korraga pühe, kõhtu ,igalepoole, valusalt. Valetamis tunne.

ilma puudeta(?) ei saa hingata

'Sorri, et ma ennast siia niimoodi unustasin.'
Hea tunne on, kui sõber unustab end pühapäeva õhtul kella 23.05ni minujuurde. Unustab.

US

Ma vist valetasin .

ausaid mõtteid, siiraid tundeid

Mul sõpru on. Ja. On. Mul on häid sõpru. Ei saa öelda, et halbu sõpru ka. Aga selliseid vahepealseid. Mul on parimaid sõpru. Mul on vanimaid sõpru. Mul on ununevaid sõpru. Mul on unustamatuid sõpru. Mul on heade sõpradega suurepäraseid mälestusi. Mul on parimate sõpradega suuri tülisi. Mida ma sellega öelda tahtsin ? MA OOTAN TRIINUT !

beautiful stranger

mõni inimene ikka absulllll ei üllata mind.

triinu tuleb !

mul on kuidagi imelik tunne sees.
ma istun kodus, on laupäev. vend peab maal sünnipäeva. Aind kaks sõpra tulevad kohale. Üks kutt on tallinnas ja teine on haige. Mul on kuidagi kahju temast või nii. maitea. mul on üldse veider tuju hetkel. loen daki.elab.siin ja unelen ringi, tahaks kreemitada.
triinu saabub homme, elu algab uuesti. OOTAME SIND !
jah, mul on vist kahju vennast. kuigi ma just ennem karjusin nende peale. me lähme teeme marioniga peo neile.

?

Egiptuses pole praegu ju enam vaaraod

Ei otsida ma oska Sind

Nagu blogile kohane, alustan päeva kirjeldamisega. Kool oli nagu kool ikka, veidi rohkem suhtlesin klassikaaslastega kui esmaspäeval. Sai selgeks ka see, et reedel tuleb pidu. Pidu, mis pidi algselt tulema vanade klassikaaslastega, aga rahvast ei saa kokku, niiet ilmselt tuleb ka muud rahvast, mis mingil määral on üsna ahvatlev variant, sest tõotab päris huvitav tulla. Muidu läks koolipäev üsna kiirelt, Eva-Mai sünnipäev oli, kooli läksin kaheksa punase lepatriinudega õhupalliga ,Q7ga naaber lehvitas mulle möödasõites ,vapsee feim, inkasse hilinesin ja Ligi hakkas muidugi jälle mölisema, talle ikka väga meeldib iga kord jälle vinguda, aga see selleks. Andsin oma õhupalli ja lilled ära ja algas igahommikune häälitsemine. Möirgasime ja röhkisime tunni lõpuni, liikusime matasse, kus me vist ei teind midagi , ajaa, Evat loopisime, ajaloos oli töö, mida ma ei teind ära, Eva ka mitte, kirjanduses kirjutasime ümberjutustust ja tundub, et ma olen hakkand Mägiga päris hästi läbi saama, venekeeles Dimps karjus mingi aeg nagu alati ja Evat loobiti jälle, laulsime paartuhat korda sünnipäeva laulu ka, kunstiajaloos surime umbes kümme korda ära ja mõtlesin, et kuidas kurat lasid lollid vaaraod ehitada endale püramiidi enne surma, kust nad teadsid, et see valmis saab õigeks ajaks ? Kust nad teadsid, et nende laip leitakse ? Kui rong sõidab neist üle ,siis jäävad ainult tükid järele . Sai see tund läbi, mu käsi oli ka omadega läbi, sest lae armastus oli Ellenil nii suur, et ei taipandki vaadata kuidas Kunn oma käega viis minutit vehib, et saada teada, kas orjadel tõmmati elusana ajud välja. Füsast tulin poolepealt ära ja sealt algaski kogu kamm. Ema tuli mulle järele, läksin sinna ja tal polnud aega minu jaoks, läksin koju tagasi ja avastasin, et vat kui tore, mu kass on mu kott tooli täis lasknud :L mingi hetk, kui suunusin bussipeale, avastasin, et mu kotis oli surnud banaan, mis oli sinna jäänud narvaskäigust. Lennutasin selle prügikasti, aga slipid olid selle banaanilaibaga kokku saanud, vaits räige. üüd istun venna toas ja kirjutan blogi, sest mu terve pere on mu peale äärmiselt solvund, et ma ei koristanud blabla. Ma tean üht inimest veel, kes solvund on. Marion. Ta luges mu blogi ja sai kultuurishoki. Ma arvan, et ta ei lugend välja seda, et ma ei tunne mingit tügastavat vastikust, ebamugavustunnet, solvumis, mittemidagi sellist. Ma lihtsalt väsisin ära. Arvatavasti tundub see eriti labane, et nüüd leian, et mul on tuju sõber olla ja siis nüüd ma olengi sõber ja kui üle viskab, siis persse kah, võtame uue. Mulle on öeldud ka, et ma võtan sõpru kui võimalusi, tuleb uus ja parem, siis võtan tolle. Ma ei ütle, et ma nõustun, sest Marion on olnud ja jäänud. Kuigi ma imestan, kuidas tal üle pole viskand, Paljudel ilmselt juba on, paljudel varsti on. Kahju, tegelikult on see ka mu enda süü, sest ma lihtsalt ei oska sõpru nii hoida, nagu vaja. Keegi kunagi ütles väga õigesti, 'Helena tahab, et kõik sõbrad talle toeks oleks, kuid ta ise ei ole kelllegi toeks' . Oli vist nii. Ja ma tänan seda inimest, sest ta on üks väheseid ,kes on tegelikult aru saanud. Kusjuures huvitav, ma tunnen hetkel , südames, on paar inimest, kes on tulnud ja nii jäänud ka. Mul on nendega hea. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga paljud on tõesti tulnud ja läinud. Kahju on hetkel sellest, et paljud head sõbrannad on kadund. Reet-Marii, näiteks. Ma ei tea, miks ma ta siin välja toon, aussalt, ma lihtsalt pidin. Ja Maia. See tüdruk teadis vahepeal mind rohkem kui ma ise. Ja kõige enam on kahju Annemaist. Ta tuli mu sisse kevadel, pool endast andsin või vähemalt proovisin anda temasse, ei tea, kui hästi see küll välja tuli, aga siiski. Ja nüüd ta kadus. Kadus ära täiesti. Kadus Treffnerisse. Sinna kadus Kristi ka. Nad konkreetselt leidsid endale koha ja kadusid nüüd ära. Kirss kadus Kunstikooli. Pireti kohta ma ei oska midagi öelda. Aga triin uja Kelli on ikka veel Triinu ja Kelli, nemad pole vist mitte kuhugi kadund. Marion kadus vist Tammesse. Ma ei tea. Kristist ja Kirsist on kahju, sest meil oli koos ropult tsill talv, täitsa metsas kui tsill. Millised elamused ! Ja Annemaist on sellepärast, et ma leidsin temas totaalselt maitea hingesugulase aga nüüd ta on maitea parematel jahimaadel vist. Üks, kes veel on jäänd, on Eva. Sellised tiblad jäävad, foo shoo :D Jumalale tänu on maailmas minusuguseid veel.
Huvitavalt kombel on Marionil õigus. Ma söödan talle tema vead ette ja enda omi ei näe. Heaküll. Ta igakord ütleb mulle seda. Ja ta ütleb alati, et kui tema nüüd hakkaks mu vigu ette ütlema, siis ma läheks närvi. ta peaaegu kunagi ei ütle päriselt kõike vist välja. Ma loodan, et ühel päeval laekub mu meilboxi nimekiri mu vigadest, mida ma saan vaikselt parandama hakata, kuigi ma kardan, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta.
Ma ei teagi, mida uuelt talvelt oodata. Ma vajan koguaeg ootamistunnet, et nüüd, kohekohe midagi juhtub, kohe toimub midagi. Hetkel seda pole, aga ma loodan, et juba varsti see tuleb, sest nii on palju põnevam elada. Aga senikaua ma kavatsen nautiga kõiki idüllilisi hetki, võtta sügisest ja sõpradest kõike.
Muide ,ma tahaks hullult riidepuid. Hästi palju, mul läheks hästi palju riidepuid vaja, et kõik oma riided eraldi puule panna. Ma tahan nüüd jõulukingituseks, sünnipäevaks, sõbrapäevaks, nimepäevaks, vabariigiaastapäevaks, madisepäevaks, kadripäevaks, seitsmevennapäevaks ja igaks muuks päevaks ka kingituseks riidepuud, kasvõi ühte, aga ma hullult tahan, sest äkki siis hakkab mu toas kord valitsema.
Eile lugesin oma vanu blogi postitusi, päris huumor on lugeda, mida ma mingi aeg tagasi kirjutasin. Lõpupidu, sünniäev, Tann, kõik see. Tahaks hulult minna pildistama ,mul on üks hea idee kontrastidest, aga ma ei ole veel kindel, kuidas seda teostada. Mul oleks pealegi vaja modelle mõneks pildisks, nii mehi kui ka naisi, niiet pakkuge ennast.
Mul on hetkel null ideed vist, niiet ma lõpetan. Arrrrrrrrrrrrrmastage teineteist.

Mingi kirjand ,

Elu on ilus

Inimestena kogeme iga päev erinevaid emotsioone, nii häid kui ka halbu, rahustavaid ja erutavaid. Osa neist tunnetest tekitavad meis üüratut kurbust, teised aga vastupidist - ületamatut õnnetunnet.

Hakates mõtlema enda elule ja õnnetundele meenuvad kõige esimesena sõbrad ja perekond. Viimati tundsin kohutavat kurbust kooliaasta alguses. Koolist leidsin eest täiesti uue klassi, kus oli küll osa vanu klassikaaslasi, kuid niinimetatud koorekiht oli teistesse koolidesse laiali valgunud. Iga klassiruumiga meenus eelmine klass, vanad naljad, õpetajatega vaidlemised. Kõik armsaks saanud asjad tundusid nii kauged. Ühel hetkel leidsin, et mind ei ümbritse enam miski endine ja see väga ärritas mind. Mõne päeva möödudes leidsin siiski, et vanad sõbrad ei ole kuhugi kadunud - nüüd on meil igaühel käia veel oma eraldi rada, kuid üks kindel tee viib meid elu lõpuni kokku. Sama tunnet tundsin ka ühel sügisesel pühapäeval, kui leidsin, et mu perekond on tõesti üks vahva perekond. Tähistades isa sünnipäeva veetsin päiksepaistelise päeva kolme lähedase inimesega tundsin end üle pika aja uuesti hästi oma pereliikmete seltsis, sest sellist matkamist ja pikniku pole pikka aega olnud, tundsin end õnnelikuna. Nägin ühist tuld, mis põles meie nelja südames ja moodustab koos olles ka läbi nende kõikide aastate juhtunu ühise suure lõkke, mis igavese tulena soojendab tõeliselt elu lõpuni.

Õnnetunde loojaks võib minu puhul nimetada ka tunnustust. Mitte ükski materiaalne ese ei suuda minus tekitada sellist meeletut tunnet, kui keegi kasvõi natukenegi kiidab mind. Suurimat rõõmu teeb mulle pereliikmetelt saadud kiitus. Hindan kõige rohkem isa kiitust, sest arvestan kõige rohkem just tema arvamusega. Tundes oma isa tean, et tunnustus pole tema suust kerge tulema, seetõttu tekitabki see tunde, et elu on elamist väärt. Teiseks suurimaks tunnustuseks loen kiitust spordis, sest just spordiga teenitud head sõnad on minu sees ühed tähtsaimad rõõmu külvajad.

"Oh, ilus hetk, oh viibi veel!" (Goethe, ’’Faust’’). Suur oskus, mida hindan nii enda kui ka sõprade juures, on oskus näha ja hinnata hetki, salvestada need endasse. Tabades end kodus pühapäeva nautimas, lehesahinas Toomemäel jalutamas, kallistamas südamelähedasi sõpru ja tundes end sealjuures maailmas nii hea ja kaitstuna tekitab inimestes rahulolu - hetked, mille hiljem saame lükkida kui pärlid oma mälestustekeele. Ununevad kõikvõimalikud globaalprobleemid, isiklikud probleemid, muidugi juhul, kui oskad neid lihtsaid hetki näha, tunda ja edasi anda. Hoides selliseid kirevaid hetki kuskil südame kõige kaugemas nurgas, et vajadusel need välja võtta ja sirvida nagu vana lemmikut raamatut, annab inimestele põhjuse ka kõige lootusetumatel momentidel elu ilu näha.

Carpe Diem ! Igal hommikul üles ärkamine, pikad ja inspireerivad vestlused vanemate inimestega, linnu laul, vihmas jalutamine, armastamine – need kõik külvavad hinge ilu. Jagades iga väiksematki rõõmu ja head sõna soojendavad need ka teisi südameid. Tihtipeale vajavad inimesed oma igapäevaellu rohkem ilusaid sõnu, soojemaid tegusid ja idüllilisemaid hetki tundmaks, et elu on tõepoolest ilus.

Üks väike rõõm las olla igas päevas.
Nagu näha, pole ma ammu blogiga tegelenud. Pole kirjutanud koolist ega millestki. Luban, et nüüd hakkab seda kraami siia tihedamalt tulema. Päev oli .. ma ei teagi, millise sõnaga seda iseloomustada. Ma ei olnud pahane, ma ei olnud õnnelik ega heas tujus ,mitte midagi. Koolis hakkasid jalad valutama, tulin ära, käisin trennis. Aga vahepeal käis peast läbi nii palju mõtteid. Korraks mõtlesin, et huvitav, mis Kristjanil ja Ilmaril mu vastu on. Küsimus on ÕEs muidugi. Painab küsimus, et MIKS nemad minust midagi ei rääkinud ja lasid teiste eelarvamustel kogu töö ära teha ? Kas mu jutukus annab tõesti põhjust mind idioodiks pidada ? Kahju, et ma ei tea kas just kadedus või midagi muud rikkus kõik ära, võimalust andmata. Ma tunnen tegelikult, et mul käib pidevalt mingi võistlus Kristjaniga. Meil tulevad sarnased ideed ja me teostame neid võidu ja ta biitib mind, aga pole hullu. Kahju, et selline võistlus peab käima mitte ei ühenda me ideid ja loo midagi tsilli. Ma räägin nagu poliitik, mhmh. Teiseks, mis mul koolis mõtetes jooksis, oli pettumus. Vist. Mul oli kahju ja mingil määral ka viha sees. Ma solvusin, jah, ma solvusin väga oma klassikaaslaste peale, ma sain pahaseks, ma ei tahtnud nendega rääkida, ma olin nii pettunud. Ma olin nende ääretus ükskõiksuses pettunud. Pettunud selles, et eelistati Eva sünnipäevale mingit joomist. Pettund, et minukäest küsitakse, et ou Eku, mis toimub, pinda pole väää ja siis kui kuskil midagi toimub, siis on seal kõik peale minu. Ma pettusin.
Ma pettun hetkel endas ka. Ja lasen teistel pettuda. Marionil. Ma tunnen jälle endas seda tunnet, et ma pean natukeseks ära kaduma. Endasse tõmbuma. Või mitte just endasse, vaid eemale. Elama teist elu, mitte sellist tibielu, nagu Marioniga, vaid teistsugust. Sellist ,milles ma tunnen end mugavalt. Ma tõstan oma hetke tunde ühelepoole võrdusmärki, teisele poole talveune. Algab talveuni, kus on vähe Marioni, sest vajan vist puhkust. Ma ei teagi. Ma olen olnd temaga koos terve kevade, terve suve. Fantastilised ajad muideks. Tõesti. Aga hetkel ma tunnen, et on vaja vist puhkust. Ma olen väsinud vaatamast ja elamast ainult materjaalset elu enda ümber, ma tahan käituda ja olla vabalt, nagu eelmisel talvel, nagu Kirsika ja Kristiga. Ma ei taha vaadata enda ümber ja näha ainult Marioni tema uute 51687265 paari jalanõudega, ehetega, meigiasjadega. Tekib küsimus, et millist puudujääki Ta sellega korvab ? Mul on kahju, kui Marion seda hetkel siin loeb ja saab veel vihaseks ka. Blog on blog, minu mõtted. Ma ei väida, et ilusad asjad ei tee õnnelikuks. Teevad küll, mind ka. Aga ma tunnetan piiri, õnneks. Piir, mis jääb haige asjade kokku kraapimise ja inimliku asjaarmastuse vahele. Võrdluseks võib tegelt tuua ka Hadese ja tema Kevadeneiu. Kevadeneiu viibib maapeal kevade, sügise ja suve. Talveks läheb ta uuesti Hadese uhkesse paleesse allmaailma. Äkki läheb mingi osa minust ka talviti minema ? Ma ei väida, et ma ei armasta Marioni talvel, muidugi mitte. Pole tülisid ega midagi, aga miski tirib ja tirib mind temast eemale. Tunne on tekkinud, tunne ei kao. 'Ma näen Sind taas ja me ei lahku enam iial, ma näen Sind taas, mu kauge koidukiir. Laulan sulle täna seda viisi, mida suvel järvekaldalgi ja ma tunnen vaikselt endamisi - ma ei ole ära olnduki. '
Ahjaaaa, räägiks nädlavahetusest kaa. Olin Tallinnas, Tallin Fashion Weekil. Liisi Eesmaa kollektsioon OMAS ! Ta on giiinjuus, foo shoo . Olime Kelli ja Triinuga, laupäeva päeval trippisime mööda poode ringi, Triinu soetas kingad endale. Pühapäeval tsillisin Mardiga, keda oli vägaväga hea meel näha. Tulime Kelli ja Rolandiga tagasi ja. Kurat, üübersisukas ju. Ma ei oska hetkel kirjutada, ma ei tunne ennast siin toolipeal ka mugavalt ja üleüldse mul ei tule hetkel mittemidagi tarka.
'Meenuvad mul hetkel armsad nimed, teisi sinu kõrvale ei mahu.'

ja jäljed, jäljed las puhub tuul.