Ma ei teagi, mida ja kuidas ja miks rääkida. Mul on hetkel mõnus, kolme teki all ja tuba on pime. Tänav on pime. Aeg on pime.
Kui üks hetk avastada, et sa polegi jõudnud näha vanu sõpru ja nendega tükk aega naernud ja neid kallistanud, kui leida, et ei jõudnudki vanaema kallistada, kui ei olnudki võimalust teha venekeele kodune ülesanne ära enne kui sellest jama tuli, kui ei jõudnudki tuba ära koristada enne kui pahandada said, kui ei jõudnudki olla väljas terve öö, kui ei jõudnudki kellestki üle saada, kui ei avanend võimalust vabandada , seda kõike tuleks ennetada, kunagi ei tea, millal pole võimalust, see võib nii kiirelt kaduda. Ah mis iganes.
Ma pole jõudnud veel iseendaks hakata. Ma olen olnud tükk aega keegi teine ,keegi ajutu. Keegi, kes jookseb igal võimalusel järel, kes ei mõtle ega sunnigi end mõtlema teatud asjadele, kes hoiab mõttetult kinni asjust, mis peaks juba ammu mälestuste hulka asetatud olema. Kus üldse mälestused asuvad ? Kuhu aeg läheb kui ta läbi saab ? Kuhu aeg kaob ? Kas on mõni koht maailmas, kuhu kõik möödund aeg läheb ? Kõik head mõtted ja tunded ja kurvad ajad ja kõik muu oleks koos kuskil kohas ja vahel harva sinna sattudes .. mul läks mõttelõng käest. Kunagi hiljem räägin. Kuigi, ma ei tea, kunas hilja on.
Lihtsalt kuradi vihale ajav on nõrkus, no nii haige nõrkus, mis sööb poole minust jäägitult ära, juba on seda teind isegi vist. Mul on vaja rääkida.
Ma ei ütle, et ma tahaks, et see aeg, talv, saaks läbi. Tore oleks, aga ma tahan siiski näha kõike, mis tuleb, võtta see vastu. Kindlalt midaig huvitavat.
Ja Marioniga olen tülis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar