teate, mul on nii kritiseeriv tuju hetkel ,sest ma vaatan orkutist inimeste uusi pilte ja minu enda silme all sünnivad lollid küünetehnikud, kes on elulõpuni lollid küünetehnikud ja see on jube, mul on kergelt kahjugi neist.
vahel on nii peast tühi tunne, et karju appi ja mõtle, ei tahaks üks hetk lihtsalt hinge ja pähe ja varvastesse ja hammastesse ja soolikatesse rahu. ma ei tahaks seda endale öelda, aga vahel on ikka häbi, kui loll ma suudan olla.
täna päästis üks lahtiste kingapaeltega oss päeva, mitte küll mul, aga vanainimesed muhelesid tema teo peale küll. meie armastatud gobusi juht muidugi ei märkand naist lapsevankeriga, kes tahtis aardlas maha minna ja sõitis rahuga edasi KUID bussis viibis sollipäevitusega helesinisesse riietatud lahtiste kingapaeltega oss, kes tormas bussijuhini, räuskas NAHHUI SA EI NÄE VÄ ja aitas rahuga lapsevankri bussist maha, mille peale ta pikkade küünte ja kiharatega tsikk muidugi oli hellaris ja patsutas tunnustavalt oma konksus geelküüntega ( mis tõepoolest olid KONKSUD ) kutile õlale, et küll ta tegi täna hästi. huvitav, miks ma küll tambin pead vastu ettejuhtuvaid objekte alati kirjandi vigadeparandust tehes ?
homme lähen vanemate ja vennaga kuhugi trippima, ma loodan, et ma olen saand üle oma totakast elust siis.
tööl käin ka muide, kuigi paremameelega muidugi ei käiks, aga pole paha tolmu nuusata ,iga kogemus on kogemus.
mul on tänaval pime ja hea, käisin Mardi pool ja ei olnd nagu vanasti.
muide, ma pole kunagi mõelnud enda ära tapmisele, ma arvan, et ma teeks midagi ikka valesti ja ei saaks hakkama.
eile lõin endale noaga kuklasse näiteks.