Täna, neljapäeval ma nutsin koolis . Matemaatika tunnis. Muidugi sain kohe Vallilt sõimata ka, et miks ma ei tee kaasa. Ma ei nutnud mitte sellepärast, et mul tuleb mata aasta 3 ega millegi sellise pärast. Ma nutsin, sest kuidagi nii .. maitea kas just kurb, aga imelik oli, sest see oli meie klassi viimane PÄRIS matatund. Viimast korda istusime päris koosseisuga Valli Siruli klassis, kus on taga punaste kelkudega kapp. Viimast korda nägime kõik koos päristunnis ( ma mõtlen koolitunde, konsultatsioonid on veel ees. ) Valli igapäev vahetuvaid parukaid. See tundub nii sürr, aga ma hakkan neid tunde igatsema, igat kõhukrampi, mis tuli ennem kontrolltöö kätte saamist, kõiki kolmepalvetamisi, Eva lolle pilke, et ta ei saand jälle aru, Raigo lõputut möla. Ausalt, ma hakkan seda nii igatsema, sellepärast ma nutsingi. Raigo on selline vend, et kelle taga on võimatu istuda, aga järgmineaasta üks suurimaid muutusi on see, et ta hakkab paralleelikaks. Me ei kuule Evaga enam päevad läbi tema kohatuid nalju, EBAÕNNESTUNUD NALI ja WHAT DOOOOOOING ja kõik sellised asjad, isegi see tobe VISKAME HELENALE PLUUSISISSE PABEREID mäng. Ja Sander, alati üks kõige sõbralikumaid , abivalmimaid, kunagi pole kuri minu ja Evaga, isegi siis mitte, kui me üllatame järjekordse lollusega. Aind õpetajatega ta uriseb, ükskord omas mu telefoniga ka täiesti ära. Kes meil siis veel on. Kairi. Ma ei suhtlend temaga no kohe mitteüldse. Viimastel aastatel, kui Evaga istun, siis hakkasin suhtlema. Jõle tark tüdruk ja meil on ühiseid nalju ka olnd, põhilne on siiski tema sünnipäeva pidamine. Ja Kelli ja Triinu. Neist ma võikski rääkima jääda. Omal ajal olime Charlie inglid, oojaa, Triinuga omasime alati Kellit ära.
Kurat, mul pole praegu üldse mingit kirjutamissoont peal, ma kirjutan homme edasi.
neljapäev, 31. mai 2007
esmaspäev, 28. mai 2007
3AM
Vaid mõned loetud labaaaaaaaaaaased päevad on suveni. Hetkel on pühapäeva õhtu, kell on kuskil veits 11 läbi. Ma pole tükkaega kirjutanud siia. Möödunud on reede ja laupäev ja pühapäev. Toimund on päris palju. Ahjaa, neljapäev ka.
Neljapäeval tuli Mari mulle trenni vastu ja siis läksime Place'i. Jõime õlut, mina pool temaomast ka nagu alati ja vaatasime kossu. Rock võitis 20 punktiga. Mis on juba väga aegund uudis, ma tean. Igatahes, jalutasime Hernepoodi, et võtta endale midagi sealt. Siis ütlesin Marile, et
ta saadaks Svenile sõnumi ja samal hetkel helistas Sven. Ta oli Taneliga. No heaküll, ootasime neid, tulid. Trippisime nende autoga Toomemäele ja rääkisime nelkidest ja kruustangidest. Siis sõitsime Annekanali juurde, don't ask. Viisime Mari koju Ihastesse , helistasin Annemaile ja läksime välja temaga kui Sven oli mu koju toond. Jalutasime nagu alati ümbruskonnale mitu tiiru peale, peatusime teatud tänavas. Jälle möödus poolteist tundi linnulennul nagu Annemaiga alati. Tulin tuppa, istusin veits arvutis ja siis magama.
Tuli reede. Koolis neli labast tundi ja siis koju, et veits päiksekäes lebotada. Sellest ei tulnd midagi välja, läksime Annemaiga linna ja olime seal pmst 4 tundi. Päris pikalt. Õhtul tuli Marion minupoole, läksime linna. Mittekeegi ei teind midagi. HÜÜUMÄRK. Sven oli ka kuskil maitea kodus. Olime siis kahekesti linnas, mida me tegime, seda ma ei mäleta. Tulime minujuurde ja hakkasime .. KREEEEEEEEEMITAMA. Kreemitamine pole tavaline tegevus. See tähendab kreemitada end üleni ihupiimaseks ja siis tänavatel .. ringi joosta, öösel. Jooksime ringi, mul mingi eriti porn hommikumantel ja Maril .. no ütleme et ujukad :D
Kui ringid ära joostud, siis võtsime tõukerattad ja tiirutasime nendega. Ühel oli velg puru, niiet kasutasime mu venna varbaniidukist ratast. Mu varvas jäi kümmekorda kodaratevahele , verd pritsis aga meil oli lõbus. Lõpuks tulime tuppa, pärast tunniajast taunitõmblemist ja vajusime voodisse ,tsättisime veel mingiaeg ja magasime hommikuni.
Tuli laupäev, Mari ärkas päris vara ja kadus linna, et vaadata kuidas Kata teisi lapsi rattarallil kiivriga peksab. Mina jäin koju, kraamisin veits ja siis läksin emaga lõpukleidi riiet otsima. Ahjaa, reedel sain juuksuri ja meigiaja ka, 21. juuni kell 10. SIINKOHAL KUTSUN KÕIKI TÄIEGA ENDA LÕPETAMISELE, KUNSTIGÜMNAASIUM, KELL 14.00 21. JUUNI! ( ma tean, et Mari vähemalt tuleb :D ) Kleit tuleb roosa, mitteminulik, matean, aga ilus roosa on. Selg lahti, aga boolero tuleb peale. Mustavärvi. Ja kingad ka. Ja juuksed tulevad lokkkkiiis. Niipalju siis sellest. Tulime koju, ema läks Võrru ja mina jäin koju kossuvaatama. Rock kaotas 4 punktiga, see pole võimalik. Kullamäe lasi lõpupoole muidu kaks ilusat kolmest, mis on talle niii omane. Kell 19.15 läksin bussipeale, et minna Kairi sünnipäevale, kuhugi Tabivere lähedale vist. Jõudsin üle kivide ja kändude, mis tähendas tegelikult irvitavat venelast ja kurja bussijuhtu, siiski kohale.
Koht oli fantast nagu ka eelmineaasta. Jõudsime Triinu ja Kelliga saunagi, hiljem jalutasime mitumitu kilomeetrit ja laulsime, väljas oli udu ja pime ja selline peaaegu et võimas laulmine. Ma olekski võinud sinna kõndima jääda, nende inimestega. Minu inimestega. Öö möödus umbes vägamitmekesi toas istudes ja Steveniga telefonisrääkimises, kuigi tema ei teadnud, kellega ta räägib. Ajasime mingit meeletut jama talle. Ja kuna ma tean päris palju tema kohta, siis sosistasin Kristile koguaeg kõikvõimalike Steveni andmeid ette ja Kristi rõõmuga kasutas neid ära. Kui nüüd mõelda, siis päris kriiipi kui keegi helistab öösel kell pool 4 ja loeb ette ,et kuhu kooli sa sisse said ja kuhu ei saand ja mis koolis su õde käib ja millises majas sa elad ja mis su naabri nimi on ja värki. Ohjaa, tema me ajasime hulluks :D Aga noh, see tuli muidugi välja, aga meie olime oma kolmandaklassinaljaga täiesti rahul. Jaa, meil on mõistus oma kohapeal, aga nagu Steven ütles, siis me kasutame seda natukene valel eesmärgil ;D VABANDAN ,STEVEN :D
Saabus pühapäeva hommik, me tatsusume Tabivere rongipeatuses ringi ja ootasime rongi. See saabus, jõudsime üsna kiirelt Tartu. Ema tuli järele, läksime vanaema poole ja ma sain seal natukene veel magada. Kokku olen magand tublilt 5 tundi. Passisin kodus tühja, lebotasin nats päiksekäes ja lugesin Wikmanipoisse. Mingihetk kadus päike ära ja väljas muutus pimedaks. Kuulasin iPodist muusikat ja sealt tuju järsku Pinki Who Knew. Ma homme räägin sellest, kuidas selle loo tähendus muutus minujaoks. Aa, ennem seda tuli Michael Buble Home.See oli nii kuidagi kirjeldamatu, kuidas ma pikutasin oma murul, vaatasin taevast ja kõik oli tuuline kuid soe. Olin oma kodus, kust ma ei tahaks küll vist mittekunagi jäädavalt ära minna. Aed on juba mõnusalt õites ja Michael Buble mõnus hääl ka veel. See on kirjeldamatu, niiet ma ei soovigi, et te mõistaks. Siis utli Who Knew. Ja kui laulus tuli selline .. no kuidas ma ütlen. Tuli selline võimsam koht, siis muutus tuul nii tugevaks. See oli kuidagi .. ah ,ma ei tea, ma lihtsalt istusin ja vaatasin OMA aias ringi ja mõtlesin, et see ongi minu kodu, MINUMINUMINUMINUMINU, koht kus on nii palju toimund, niipalju tülitsetud ja lepitud ja kõike. Igatahes, hetke emotsioon. Siis tuli Mari minupoole, ma parasjagu koristasin ja siis sai Steven teada, et need helistajad olime meie. Oh kuidas ma naersin ;D Aga tundub, et ta eriti ei pahandand, sest tal oli ka naljakas eile .Siis tuli mu tädi meile järele ja läksime maale sauna. Istusime laval ja loopisime leili nii kuis saime. Siis valasime üksteist kaevuveega üle, sest tiik on restaureerimisel ;D Kreeeeeeemitasime veelkord, ai aiaiaiaii ;D Jalutasime mööda maanteed ringi ja kuivatasime kreemi. Siis viisime empsi ja vennaga Mari linna, ta lendas oma maaliinile ja nüüd passin niisama tühja oma toas, mis on hetkel vägamõnus, küünal põleb ja aken on pooleldilahti. Peaks voodisse minema, homme siiski kaks pikka konsultatsiooni ja inka proovieksam. Aga polehullu, küll hakkama saan.
Ma armastan teid, mitte küll kõiki, aga mõnda ikka, MARI SIND KA :D
Neljapäeval tuli Mari mulle trenni vastu ja siis läksime Place'i. Jõime õlut, mina pool temaomast ka nagu alati ja vaatasime kossu. Rock võitis 20 punktiga. Mis on juba väga aegund uudis, ma tean. Igatahes, jalutasime Hernepoodi, et võtta endale midagi sealt. Siis ütlesin Marile, et
ta saadaks Svenile sõnumi ja samal hetkel helistas Sven. Ta oli Taneliga. No heaküll, ootasime neid, tulid. Trippisime nende autoga Toomemäele ja rääkisime nelkidest ja kruustangidest. Siis sõitsime Annekanali juurde, don't ask. Viisime Mari koju Ihastesse , helistasin Annemaile ja läksime välja temaga kui Sven oli mu koju toond. Jalutasime nagu alati ümbruskonnale mitu tiiru peale, peatusime teatud tänavas. Jälle möödus poolteist tundi linnulennul nagu Annemaiga alati. Tulin tuppa, istusin veits arvutis ja siis magama.
Tuli reede. Koolis neli labast tundi ja siis koju, et veits päiksekäes lebotada. Sellest ei tulnd midagi välja, läksime Annemaiga linna ja olime seal pmst 4 tundi. Päris pikalt. Õhtul tuli Marion minupoole, läksime linna. Mittekeegi ei teind midagi. HÜÜUMÄRK. Sven oli ka kuskil maitea kodus. Olime siis kahekesti linnas, mida me tegime, seda ma ei mäleta. Tulime minujuurde ja hakkasime .. KREEEEEEEEEMITAMA. Kreemitamine pole tavaline tegevus. See tähendab kreemitada end üleni ihupiimaseks ja siis tänavatel .. ringi joosta, öösel. Jooksime ringi, mul mingi eriti porn hommikumantel ja Maril .. no ütleme et ujukad :D
Kui ringid ära joostud, siis võtsime tõukerattad ja tiirutasime nendega. Ühel oli velg puru, niiet kasutasime mu venna varbaniidukist ratast. Mu varvas jäi kümmekorda kodaratevahele , verd pritsis aga meil oli lõbus. Lõpuks tulime tuppa, pärast tunniajast taunitõmblemist ja vajusime voodisse ,tsättisime veel mingiaeg ja magasime hommikuni.
Tuli laupäev, Mari ärkas päris vara ja kadus linna, et vaadata kuidas Kata teisi lapsi rattarallil kiivriga peksab. Mina jäin koju, kraamisin veits ja siis läksin emaga lõpukleidi riiet otsima. Ahjaa, reedel sain juuksuri ja meigiaja ka, 21. juuni kell 10. SIINKOHAL KUTSUN KÕIKI TÄIEGA ENDA LÕPETAMISELE, KUNSTIGÜMNAASIUM, KELL 14.00 21. JUUNI! ( ma tean, et Mari vähemalt tuleb :D ) Kleit tuleb roosa, mitteminulik, matean, aga ilus roosa on. Selg lahti, aga boolero tuleb peale. Mustavärvi. Ja kingad ka. Ja juuksed tulevad lokkkkiiis. Niipalju siis sellest. Tulime koju, ema läks Võrru ja mina jäin koju kossuvaatama. Rock kaotas 4 punktiga, see pole võimalik. Kullamäe lasi lõpupoole muidu kaks ilusat kolmest, mis on talle niii omane. Kell 19.15 läksin bussipeale, et minna Kairi sünnipäevale, kuhugi Tabivere lähedale vist. Jõudsin üle kivide ja kändude, mis tähendas tegelikult irvitavat venelast ja kurja bussijuhtu, siiski kohale.
Koht oli fantast nagu ka eelmineaasta. Jõudsime Triinu ja Kelliga saunagi, hiljem jalutasime mitumitu kilomeetrit ja laulsime, väljas oli udu ja pime ja selline peaaegu et võimas laulmine. Ma olekski võinud sinna kõndima jääda, nende inimestega. Minu inimestega. Öö möödus umbes vägamitmekesi toas istudes ja Steveniga telefonisrääkimises, kuigi tema ei teadnud, kellega ta räägib. Ajasime mingit meeletut jama talle. Ja kuna ma tean päris palju tema kohta, siis sosistasin Kristile koguaeg kõikvõimalike Steveni andmeid ette ja Kristi rõõmuga kasutas neid ära. Kui nüüd mõelda, siis päris kriiipi kui keegi helistab öösel kell pool 4 ja loeb ette ,et kuhu kooli sa sisse said ja kuhu ei saand ja mis koolis su õde käib ja millises majas sa elad ja mis su naabri nimi on ja värki. Ohjaa, tema me ajasime hulluks :D Aga noh, see tuli muidugi välja, aga meie olime oma kolmandaklassinaljaga täiesti rahul. Jaa, meil on mõistus oma kohapeal, aga nagu Steven ütles, siis me kasutame seda natukene valel eesmärgil ;D VABANDAN ,STEVEN :DSaabus pühapäeva hommik, me tatsusume Tabivere rongipeatuses ringi ja ootasime rongi. See saabus, jõudsime üsna kiirelt Tartu. Ema tuli järele, läksime vanaema poole ja ma sain seal natukene veel magada. Kokku olen magand tublilt 5 tundi. Passisin kodus tühja, lebotasin nats päiksekäes ja lugesin Wikmanipoisse. Mingihetk kadus päike ära ja väljas muutus pimedaks. Kuulasin iPodist muusikat ja sealt tuju järsku Pinki Who Knew. Ma homme räägin sellest, kuidas selle loo tähendus muutus minujaoks. Aa, ennem seda tuli Michael Buble Home.See oli nii kuidagi kirjeldamatu, kuidas ma pikutasin oma murul, vaatasin taevast ja kõik oli tuuline kuid soe. Olin oma kodus, kust ma ei tahaks küll vist mittekunagi jäädavalt ära minna. Aed on juba mõnusalt õites ja Michael Buble mõnus hääl ka veel. See on kirjeldamatu, niiet ma ei soovigi, et te mõistaks. Siis utli Who Knew. Ja kui laulus tuli selline .. no kuidas ma ütlen. Tuli selline võimsam koht, siis muutus tuul nii tugevaks. See oli kuidagi .. ah ,ma ei tea, ma lihtsalt istusin ja vaatasin OMA aias ringi ja mõtlesin, et see ongi minu kodu, MINUMINUMINUMINUMINU, koht kus on nii palju toimund, niipalju tülitsetud ja lepitud ja kõike. Igatahes, hetke emotsioon. Siis tuli Mari minupoole, ma parasjagu koristasin ja siis sai Steven teada, et need helistajad olime meie. Oh kuidas ma naersin ;D Aga tundub, et ta eriti ei pahandand, sest tal oli ka naljakas eile .Siis tuli mu tädi meile järele ja läksime maale sauna. Istusime laval ja loopisime leili nii kuis saime. Siis valasime üksteist kaevuveega üle, sest tiik on restaureerimisel ;D Kreeeeeeemitasime veelkord, ai aiaiaiaii ;D Jalutasime mööda maanteed ringi ja kuivatasime kreemi. Siis viisime empsi ja vennaga Mari linna, ta lendas oma maaliinile ja nüüd passin niisama tühja oma toas, mis on hetkel vägamõnus, küünal põleb ja aken on pooleldilahti. Peaks voodisse minema, homme siiski kaks pikka konsultatsiooni ja inka proovieksam. Aga polehullu, küll hakkama saan.
Ma armastan teid, mitte küll kõiki, aga mõnda ikka, MARI SIND KA :D
teisipäev, 22. mai 2007
TUNNE ON ÜLIM, AUSÕNA
SPECIAL NEEDS ! PLACEBO, VÄRSKE ÕHK AKNAST, ANNEMAI JA MARION JA SOLITARE. Oh god, ainult mõni asi natuke paremaks ja ma olen taas ideaalsusepiiril ! Tõesti, hetkel on selline rahulolek. Marion teab, mis nägu ma rahulolevana teen. Sellist poolmuie ja pool õel nägu, et asjad on siiski mu käpa all.
Suvi on veel ees, OLLLA ON NII KERGEEEE, SUVI ON VEEL EES, KUUMA RANNALIIVA JOONISTAME SÜDAMED ! Kohekohe käes, tunnete juba, kuidas kevade südamerütmid asenduvad kuumade suverütmidega ? Mina kuulen ! Mõni hetk on ikka vägaväga ilus.
esmaspäev, 21. mai 2007
nad ei karda hoolida, ei hoia häid emotsioone alla
Hetkel on kell 22.34, on esmaspäeva õhtu. Suurepärane esmaspäev kui nii saab öelda. Päev tundus ülimalt lühike, sest esimesse ja viimasesse tundi ei pidandki minema. Ärkasin hommikul kell 8.20, tõmbasin patsikummi peast ja raputasin juuksed lahti, et näha, kas on lokke. Oli küll, mõnusad blondid. Lükkasin äratuskella kümne minuti kaupa koguaeg edasi, läksin kööki ja soojendasin suppi ja sõin kohukest. Tulin tagasi oma tuppa, otsisin jumestuskreemi, tõmbasin näo üle sellega ja hakkasin riideid otsima. Kindel variant oli roosakaspunane H&M pluus, alla tuli veel midagi otsida. Mõtlesin emopükstele, aga päike meelitas midagi suvisemat kapist välja. Ilus valge seelik. Sukapüksid veel ja kingad jalga ja hakkasingi kooli minema. Suvi oli ikka täiel rinnal õues - päike ja õitsvad õunapuud. Nautisin ikka täiesti kõike. Jõudsin füüsikasse väikse hilinemisega. Meile jaotati paar tundi tagasi kaheleheküljelised lehed, kus mõlemil pool on füsa ülesanded. Isa lahendas eile neli neist ära, ülejäänd nelja ma mõtlesin kuskilt maha teha, aga kuna polnd kellegil peale Eva seda lehte, siis läksin Valsi juurde ja ütlesin :'Ma ei oska. Tegelt ka, üldse ei oska. Eile tegin isaga need neli ära'. 'Aga need ülejäänud ? Neid isa ei oskand vä ?:D' , 'Oskas küll, aga ega tal ju muud pole teha, kui minu elektrit lahendada, ta niidab õues muru ka meil' . Mind saadeti kohale tagasi, et tooksin oma füsa vihiku. Ja sinna asi jäi, aasta tuleb 4 ära ja kõik. Selline mees meil see Vals. Tuli matemaatika, Valliga. Mitte midagi erilist tunnist meeles pole, võtsime ringi ja muud sellist jama. Dimka üllatas meid järgmises tunnis - võttis pataka pabereid lauale, kahepoolsed a4'd. Venekeele KONTROLLTÖÖ. Mismõttes nagu, me oleme kolm aastat venekeelt õppind ja pole kordki midagi SELLIST teind :D tegime selle kuidagi ära ja läksime ingliskeelde. JAH , GOTMILK, MA ARMASTAN SIND JU, Sander ka. Sellise debiiliga teeme veel inkaeksami , ma ei põeks :) Pärast seda läksime muusikasse, kus oli ka töö, mis oli õnneks suht lebo.
Tulin koju, päevitusriided selga, muusikakeskuse kõlar aknapeale ja õue. Täis russ ikka :D Tantsisin ja rehasin õues, Fredi ajasin nats rehaga taga, sest ta sõi mu küpsised ära. Pikutasin nats veel ja mõtlesin, et kuna keemia õppimisest ja lõputööst ei tule hetkel küll mitte midagi välja , siis lähen trenni. Trenn kujunes närvipuntraks nagu alati. Kahtlen, kas järgmine aasta üldse selles klubis jätkan. Pärast trenni liikusin linna ja istusin veidi Pirol toredate inimestega. Ülikooli liikudes ootasin ema, et minna ja osta lõputöö raam ära. 70x100 cm. Suht paras suurus. Tulin koju, jebisin nats lõputööga, mis peab kolmapäevaks valmis olema. Küll ma saan, homne päev on veel ees ja koolis tervet päeva ma elusees ei istu :P
Hetkel istun msnis ja mõtlen, et peaks töpaasju veits tegema, muidu tuleb seal halb hinne. Annemaiga sussutame msnis, nagu see on viimastel kuudel. Kõik need unistused ja värk, ooohjaa ! Küll me veel lendame kauuuugele saarele ära, päevast päeva oleme niisama :)
Tulin koju, päevitusriided selga, muusikakeskuse kõlar aknapeale ja õue. Täis russ ikka :D Tantsisin ja rehasin õues, Fredi ajasin nats rehaga taga, sest ta sõi mu küpsised ära. Pikutasin nats veel ja mõtlesin, et kuna keemia õppimisest ja lõputööst ei tule hetkel küll mitte midagi välja , siis lähen trenni. Trenn kujunes närvipuntraks nagu alati. Kahtlen, kas järgmine aasta üldse selles klubis jätkan. Pärast trenni liikusin linna ja istusin veidi Pirol toredate inimestega. Ülikooli liikudes ootasin ema, et minna ja osta lõputöö raam ära. 70x100 cm. Suht paras suurus. Tulin koju, jebisin nats lõputööga, mis peab kolmapäevaks valmis olema. Küll ma saan, homne päev on veel ees ja koolis tervet päeva ma elusees ei istu :P
Hetkel istun msnis ja mõtlen, et peaks töpaasju veits tegema, muidu tuleb seal halb hinne. Annemaiga sussutame msnis, nagu see on viimastel kuudel. Kõik need unistused ja värk, ooohjaa ! Küll me veel lendame kauuuugele saarele ära, päevast päeva oleme niisama :)
pühapäev, 20. mai 2007
THE FCKIN BEST IS STILL UNWRITTEN !!
Mul on hetkel nii hea olla. Isa on kodus, niidab õues muru. Teeb mu füsa ära. Päike on juba looja läind, aind veidi paitab õitsvaid õunapuid. On pühapäevaõhtu, kuulan Natasha Beddingfieldi. I wanna have your babies ! Uh, kuui positiivne. Tahaks veel saunas ära käia ja mässida enda mõne kreemi sisse ja mõnuleda elueest ! Maia ja Annemai on msnis, mõnus jutt ja puha. Hetkel ei teagi, mis teemast rääkida. Koolis olen päris palju rääkind, hetkel toimunud juhtumist Taneliga ka. Kõik oleks nagu räägitud. Räägin neist kahest tüdrukust siis.
Kõigepealt Maia. Sõbranna aastast maiteamisnumber. Ta oli väike lokkidega ja kellirääbisega tüdruk kunstigümnaasiumi eest. Seljas oli triibuline kirju kampsun. Ilgelt mõnus sõbralik väike tüdruk. Suhtlesime vahest msnis, ta tõi mulle Soomest käevõru, plastmassist. Viisin ta videod laenutusse tagasi vms :D Ma mäletan, kui ma läksin kooli ja siis ta ootas oma maja ees taksot , et kooli minna. Miinas käis siis veel. Mingihetk sadas meie kooli sisse ja pärast seda, tundub, et kunstigümnaasium mõjub talle hästi, läks ta iga päevaga ilusamaks. Tõsiselt räägin. Suvel suutsin ma meie sõpruse proovile panna. Ma olin kuradi veendund, et ta tahab Siimu ja mida kõike veel. Aga vapper tüdruk Maia sai jälle hakkama ja siiamaani käime vahel väljas ja räägime maailmaasjad südamelt ära. Kuradi julge tüdruk, möliseb vene kappidega ja. Oi kuidas ta mulle meeldib. :)
Ja siis Anneeeeeemaaii ! Paralleelklassiõde juba kuus aastat. Aga viimastel kuudel muutunud ka üheks asendamatuks sõbrannaks. Olen suutnud talle kõik asjad südamelt ära rääkida, ilmselt tema ka mulle. Teab mu hetke tähtsamaid mõtteid, idiootsemaid ka. Mõjub mulle hästi, sealhulgas ka julgustavalt. Tõesti suurepärane, ainult head soovin talle. Blond siiski :)
Niipalju siis neist. Nüüd närin pirni ja vaatan imelist taevast. Ma usun nüüd, ma nii usun positiivsusesse, kuradi usun, sest kohe tuleb suvi, JAH ANNEMAI, TULEB, niiet kõik kuum on alles tulemas ! Olenemata kõigest olen oma ellu jäädavalt armund .
Kõigepealt Maia. Sõbranna aastast maiteamisnumber. Ta oli väike lokkidega ja kellirääbisega tüdruk kunstigümnaasiumi eest. Seljas oli triibuline kirju kampsun. Ilgelt mõnus sõbralik väike tüdruk. Suhtlesime vahest msnis, ta tõi mulle Soomest käevõru, plastmassist. Viisin ta videod laenutusse tagasi vms :D Ma mäletan, kui ma läksin kooli ja siis ta ootas oma maja ees taksot , et kooli minna. Miinas käis siis veel. Mingihetk sadas meie kooli sisse ja pärast seda, tundub, et kunstigümnaasium mõjub talle hästi, läks ta iga päevaga ilusamaks. Tõsiselt räägin. Suvel suutsin ma meie sõpruse proovile panna. Ma olin kuradi veendund, et ta tahab Siimu ja mida kõike veel. Aga vapper tüdruk Maia sai jälle hakkama ja siiamaani käime vahel väljas ja räägime maailmaasjad südamelt ära. Kuradi julge tüdruk, möliseb vene kappidega ja. Oi kuidas ta mulle meeldib. :)
Ja siis Anneeeeeemaaii ! Paralleelklassiõde juba kuus aastat. Aga viimastel kuudel muutunud ka üheks asendamatuks sõbrannaks. Olen suutnud talle kõik asjad südamelt ära rääkida, ilmselt tema ka mulle. Teab mu hetke tähtsamaid mõtteid, idiootsemaid ka. Mõjub mulle hästi, sealhulgas ka julgustavalt. Tõesti suurepärane, ainult head soovin talle. Blond siiski :)
Niipalju siis neist. Nüüd närin pirni ja vaatan imelist taevast. Ma usun nüüd, ma nii usun positiivsusesse, kuradi usun, sest kohe tuleb suvi, JAH ANNEMAI, TULEB, niiet kõik kuum on alles tulemas ! Olenemata kõigest olen oma ellu jäädavalt armund .
there's never a right time to say goodbye
Valgus pole praegu üldse see, mis vaja, olek pole ka see, mis alati. Aga hetkel ongi asju muutund.
Ma räägin asjad nüüd algusest peale ära.
Ükspäev, see võis olle kuskil 8. märts. Olin Orkutis ja mingit teed pidi leidsin Taneli. Jubestiilne poiss, otsustasin talle seda skräppbooki kaudu öelda. Hakkasimegi suhtlema, talle meeldis ka ''Nimed marmortahvlil'', mulle ka. See ka tõmbas mind. Suhtlesime veidi msnis ja siis ühel päeval, mis oli 10. märts, Marise sünnipäev, olin Kirsika pool. Kell oli juba üpris palju, pisin alguses Mardi poole minema, aga Kirss ei viitsind. Siis sain sõnumi, et 'Tsau, kas sa oled linnas? Tanel' . Saatsin vastu, et ei ole, aga võin tulla. Vms. Igatahes, saime kaubamaja taga kokku, pärast kella 11. Jalutasime umbes .. pool linna läbi ? Siis kuskil kella poole kahe paiku saatis ema sõnumi, et kunas ma tulen. Ütlesin, et bussid enam ei käi, hakkan Karlova kaudu jala minema. Tuli välja, et ta elab Lõunaka juures, aga siiski tuli saatis mu Aardlani ära. Siis tuli välja see ka, et tüüp kardab ribide vahelt kõdi. Oi, ma vist ei kasutand seda ära. Igatahes, läksid vist mõned päevad mööda ja saime uuesti kokku ja jõle libe oli ja emajõe ääres sain liikuda aind nii, et käsi tema käes. Kõndisime siis, jõudsime lõpuks Riiamäele ja ikkagi ei lasknud lahti. Ja siis mingihetk hakkas lihtsalt kõik nii, et saime pmst iga päev kokku ja olime koguaeg koos. Kuni olimegi koos. Trepifoobiat aitas lahendada ja puha.
Ühel päeval, kui pidin Taneliga kokku saama, oli Marion siin. Ta oli ka varem Tanelist kuulnud, aga mitte eriti. Siis pakkus Tanel välja, et me Marioniga tuleks ta sõbra poole, kevadet tähistama. Läksime suure hurraaga, Ümera poest võtsime joogid ja saime kokku Meelise ja Taneliga. Meelis oli meie mõlemi jaoks tundmatu, aga juba alguses tundus tore. Hakkasime sihtkoha poole jalutama ja siis Meelis ütles, et me läheks hästi megavaikselt ja ei paneks tuld põlema, sest Elaril on jõlekuri koer. Meie kahekesti muidugi ilgelt kartsime. Läksime siis sinna ja nägime, et keset põrandat on maas mingi karvane .. asi. Ja see oli koeeeeeeeeeer. Tõesti megahirmus :D Õudsalt armas loom. Igatahes, olime Elari aias. Mina, Marion, Elar, Tanel, Meelis. Ootasime veel inimesi. Laekus täiesti tundmatuid inimesi, aind üks tsikk oli meie koolist. Kõik tundusid nii võõrad ja suured. Tehti mingeid Kreisiraadio nalju, mida mina üldse ei mõistnud, ma nii vihkasin seda. Saabus mingi poiss, ratturikindad käes, kõrval mingi nukunäoga tüdruk. Tulevad minu ja Taneli juurde, et noh, tutvusta ka meid nüüd. Katrin-Helena, Anton-Helena. Noh, sinnapaika see jäi. Jõime shampust, Tanel sosistas kõrva, et 'Kevad ongi vist armumise aeg, või mis'. Pärast läksime lebotasime kuskil toas, kui Marion juba ammu Elari toas magas. Aknast kostus Blink 182 - Stay together for the kids. Hetkel kuulan ka. Igatahes, pikutasime voodipeal, ma suutsin isegi magama jääda. Mingihetk ärkasin üles, ajasime Marioni ka üles ja läksime taksoga koju. Meie esimene Tammelinna tripp. Jõudsime koju, veidi rääkisime voodis ja jäime magama. Ahjaa, sellel päeval saime ühe hästi sõbraliku näoga Pupsikuga ka tuttavaks.
Igatahes, kohtusime peaaegu et iga päev jälle. Nädalavahetused veetsime ta sõpradega. Ühel reedel, kui mu ema Tallinnas oli, läksime Place'i. Istusime seal, Katrin, Anton, mina, Marion, Tanel, Andra, Taavi, Kati. Otsustasime edasi minna, emajäe äärde. Superalkost läbi, meie Marioniga muidugi joome Pinacoladat. Kahekesti. Kui sellest õhtust midagi mäletaks, oleks tore. Ma mäletan seda, kui Marion oksendas Pupsiku auto.. autost välja. Igatahes, nädalavahetused muutusid muudkui lõbusamaks.
Ühel nädalavahetusel läksime Punkrisse. Ärge küsige midagi. Igtahes, ma mäletan, kuidas me istusime Taneliga, suitsetasime Al Capone'i, mõnusa vanijemaitsega asja. Ta rääkis, kuidas ta kassi ära tappis, maal. Sel hetkel ma taipasin, et ta on hea inimene, tõsiselt. Mitte selle puhul ,et ta kassi ära tappis, vaid selle, kuidas ta rääkis seda. Nii kuidagi .. maitea ,hingest ? Või mulle aind tundus nii ? Igatahes, sel hetkel ma taipasin, millise kullatüki otsa ma olen sattund.
Möödusid mõned neljapäevad, kui istusin Taneli ja ta sõpradega Place'is. Iga kokkusaamisega lisandus midagi uut, mida meenutada. Kui kevad juba kätte tuli, kutsust ta mind kuhugi .. Nurka. Mureli ja Vaarika tänava nurk, kui ma ei eksi. Jõudsin kohale, leidsin eest tavalise koosseisu - Katrin, Tanel, Anton, Pupsik, Inks, Maarja, Taavi, Meelis, Sven ja nii edasi. Marit. Istusime Maritiga ja olime ilged erakud. Lõpuks läksin koju, sest järgmine oli koolipäev. Tanel saatis mu bussipeatusesse, sest Tammelinna ma ei tunne. Kevad tundus tõeliselt ideaalne, armumise aeg nagu ta Elari pool ammu ütles.
Vahepeal möödus veel nädalaid, kus olime koos. Nädalavahetusi ka. Siis , 4. mai. Oli reede õhtu, läksime Marioniga Pirole, Tanel ja muu seltskond olid seal. Kõik olid omadega kosmoses juba, if you know what I mean. Ja minu tuju oli rikutud sellega, et järgmisel päeval oli pulm ja ma pidin vara kodus olema. Blokkisin elueest Tanelit. Hiljem kodus vägagi kahetsesin seda. Tuli järgmine päev, käisin pulmas ära ja sain uuesti nendega kokku, Marion kaasas. Sven viis meid koju ,vahetasin riided ära ja pärast .. kurat maimäleta, mis pärast sai. Igatahes, tundus nagu asi oleks korras. Maikuu oli, muide. Soe. Tuli pühapäev ja Tanel ütles mulle, et tal on peas segadus. Üritasin seda igal võimalusel iganoreerida. Tulemas oli mu sünnipäev. Sünnipäeva pidu, kõik inimesed kohal, tema sõbrad ka. Tore oli, käidi saunas ja värki. Tundsin, et kõik on korras. Saabus uus nädal, minu sünnipäev oli esmaspäeval. Tundus, et kas ta tahtis unustada, et mu on sünnipäev , unustaski, või oli mingi kolmas põhjus. Läksid veel paar päeva mööda ,teineteist me ei näinud. Oli neljapäeva õhtu, msn. Pakkusin välja, et võiks teha midagi. Ta ütles, et mul on sulle üks jutt. Me ei peaks enam niimoodi kohtuma, ma ei tunne enam seda, mida vaja. Ma ei tundnud sel hetkel endas mitte midagi, lihtsalt olin vait ja palusin teda, et me saaks kokku ja räägiks seda otse. Saimegi, reedel, ennem Merka sünnipäeva. Ta pidi linna tulema kella 8ks, aga jõudis 20.12. Mul läks buss Nõuni 20.30. Läksin talle Vana Kaubamaja ette vastu, ta tuli bussist maha ja ei vaatand mulle otsagi. Ta pilk oli hoopis teine, silmad kuidagi reetlikult ära. Kõndisime ülekäigu teeni ja küsisin positiivselt, et kuidas tal kooliga on ja nii, kuna teadsin, et tal tulevad keemia eksamid ja ma ei tea, mis asjad veel. Ta vastas napisõnaliselt, et normaalselt. Küsisin, et kas me asjast ka räägime. Hoidsin ennast võimalikult positiivselt. Ta rääkis mulle sama jutu, mida ta msnis ütles. Kuulasin, küsisn, et kas midagi teha ei anna. Ta vastas, et ta ei suuda isegi midagi teha. Kõndisime bussijaamas, otsisin oma bussi. Kristi helistas, et ma kiirustaks. Tanel seisis mu ette, ma ütlesin tsau, kallistasin teda. Ta ütles, et ma liiga palju ei muretseks ega kurvastaks. Ütlesin, et ma ei saa seda lubada talle. Ta seisis mu ees, nagu vanasti, kui ma tahtsin midagi lolli teha. Ma ütlesin, et ma ei saa seda lubada, läksin kiirelt bussipeale, sest tundsin, kuidas pisarad ennast välja pressivad. Jõudsin bussi, ostsin sõbralikult bussijuhilt pileti, üritasin naeratada ja läksin bussi tagaotsa ja vajusin Kristi vastu ning lihtsalt nutsin. Ma ei mõistnud, mis toimus. Ma ei saand täpselt arugi . Helistasin oma supervanaemale. Ta rääkis, et kui tema suudab sellest nii kergelt lahti öelda, miks mina ei suuda. Ja et kui ma nüüd Merka sünnipäevale jõuan, siis ma pean tegema nägu, nagu kõik oleks parimas korras. Rääksin Marioniga ka, ta ütles, et ta mõistab Tanelit. Ja järele mõeldes mõistan mina ka. Tõesti mõistan. Kui ma läksin Siimuga lahku, ei tahtnud ma midagi temast teada. Ma ei üritanud teda inimlikult mõista, ma ei tahtnud ta sõber olla. Aga hetkel ma mõistan ja toetan Taneli otsust, kuigi jah. Ma usun saatusesse. Kui keegi suur seal üleval tahab teda minu kõrval näha, siis näebki, pärast koolilõppu, kui kõik probleemid on möödas. Ja kui ta ei taha, siis jäävadki asjad nii. Aeg näitab. Kahju on mul sellest, et kui eelmine aasta käitusin mina Siimuga halvasti ja ei tahtnud teda sõbraks, siis on Taneliga praegu nii. Ahjaa, veidi aega tagasi kuulasin Mika - Relax, take it easy. Seda laulis Marion mulle telefoni otsas, kui Taneliga esimest korda kokku sain ja täiega põdesin. Või noh, mitte ei põdend, vaid selline värin oli sees. Igatahes. Mul oleks tõesti kahju, kui ma ta sõpradega, kes on minu vaatenurgast tõesti ühed vägaväga lahedad inimesed, enam ei suhtleks. Mul oleks kahju. Aga ma ootan ja vaatan. Esimest korda täiesti kaine ja arusaaja pilguga.
Ma räägin asjad nüüd algusest peale ära.
Ükspäev, see võis olle kuskil 8. märts. Olin Orkutis ja mingit teed pidi leidsin Taneli. Jubestiilne poiss, otsustasin talle seda skräppbooki kaudu öelda. Hakkasimegi suhtlema, talle meeldis ka ''Nimed marmortahvlil'', mulle ka. See ka tõmbas mind. Suhtlesime veidi msnis ja siis ühel päeval, mis oli 10. märts, Marise sünnipäev, olin Kirsika pool. Kell oli juba üpris palju, pisin alguses Mardi poole minema, aga Kirss ei viitsind. Siis sain sõnumi, et 'Tsau, kas sa oled linnas? Tanel' . Saatsin vastu, et ei ole, aga võin tulla. Vms. Igatahes, saime kaubamaja taga kokku, pärast kella 11. Jalutasime umbes .. pool linna läbi ? Siis kuskil kella poole kahe paiku saatis ema sõnumi, et kunas ma tulen. Ütlesin, et bussid enam ei käi, hakkan Karlova kaudu jala minema. Tuli välja, et ta elab Lõunaka juures, aga siiski tuli saatis mu Aardlani ära. Siis tuli välja see ka, et tüüp kardab ribide vahelt kõdi. Oi, ma vist ei kasutand seda ära. Igatahes, läksid vist mõned päevad mööda ja saime uuesti kokku ja jõle libe oli ja emajõe ääres sain liikuda aind nii, et käsi tema käes. Kõndisime siis, jõudsime lõpuks Riiamäele ja ikkagi ei lasknud lahti. Ja siis mingihetk hakkas lihtsalt kõik nii, et saime pmst iga päev kokku ja olime koguaeg koos. Kuni olimegi koos. Trepifoobiat aitas lahendada ja puha.
Ühel päeval, kui pidin Taneliga kokku saama, oli Marion siin. Ta oli ka varem Tanelist kuulnud, aga mitte eriti. Siis pakkus Tanel välja, et me Marioniga tuleks ta sõbra poole, kevadet tähistama. Läksime suure hurraaga, Ümera poest võtsime joogid ja saime kokku Meelise ja Taneliga. Meelis oli meie mõlemi jaoks tundmatu, aga juba alguses tundus tore. Hakkasime sihtkoha poole jalutama ja siis Meelis ütles, et me läheks hästi megavaikselt ja ei paneks tuld põlema, sest Elaril on jõlekuri koer. Meie kahekesti muidugi ilgelt kartsime. Läksime siis sinna ja nägime, et keset põrandat on maas mingi karvane .. asi. Ja see oli koeeeeeeeeeer. Tõesti megahirmus :D Õudsalt armas loom. Igatahes, olime Elari aias. Mina, Marion, Elar, Tanel, Meelis. Ootasime veel inimesi. Laekus täiesti tundmatuid inimesi, aind üks tsikk oli meie koolist. Kõik tundusid nii võõrad ja suured. Tehti mingeid Kreisiraadio nalju, mida mina üldse ei mõistnud, ma nii vihkasin seda. Saabus mingi poiss, ratturikindad käes, kõrval mingi nukunäoga tüdruk. Tulevad minu ja Taneli juurde, et noh, tutvusta ka meid nüüd. Katrin-Helena, Anton-Helena. Noh, sinnapaika see jäi. Jõime shampust, Tanel sosistas kõrva, et 'Kevad ongi vist armumise aeg, või mis'. Pärast läksime lebotasime kuskil toas, kui Marion juba ammu Elari toas magas. Aknast kostus Blink 182 - Stay together for the kids. Hetkel kuulan ka. Igatahes, pikutasime voodipeal, ma suutsin isegi magama jääda. Mingihetk ärkasin üles, ajasime Marioni ka üles ja läksime taksoga koju. Meie esimene Tammelinna tripp. Jõudsime koju, veidi rääkisime voodis ja jäime magama. Ahjaa, sellel päeval saime ühe hästi sõbraliku näoga Pupsikuga ka tuttavaks.
Igatahes, kohtusime peaaegu et iga päev jälle. Nädalavahetused veetsime ta sõpradega. Ühel reedel, kui mu ema Tallinnas oli, läksime Place'i. Istusime seal, Katrin, Anton, mina, Marion, Tanel, Andra, Taavi, Kati. Otsustasime edasi minna, emajäe äärde. Superalkost läbi, meie Marioniga muidugi joome Pinacoladat. Kahekesti. Kui sellest õhtust midagi mäletaks, oleks tore. Ma mäletan seda, kui Marion oksendas Pupsiku auto.. autost välja. Igatahes, nädalavahetused muutusid muudkui lõbusamaks.
Ühel nädalavahetusel läksime Punkrisse. Ärge küsige midagi. Igtahes, ma mäletan, kuidas me istusime Taneliga, suitsetasime Al Capone'i, mõnusa vanijemaitsega asja. Ta rääkis, kuidas ta kassi ära tappis, maal. Sel hetkel ma taipasin, et ta on hea inimene, tõsiselt. Mitte selle puhul ,et ta kassi ära tappis, vaid selle, kuidas ta rääkis seda. Nii kuidagi .. maitea ,hingest ? Või mulle aind tundus nii ? Igatahes, sel hetkel ma taipasin, millise kullatüki otsa ma olen sattund.
Möödusid mõned neljapäevad, kui istusin Taneli ja ta sõpradega Place'is. Iga kokkusaamisega lisandus midagi uut, mida meenutada. Kui kevad juba kätte tuli, kutsust ta mind kuhugi .. Nurka. Mureli ja Vaarika tänava nurk, kui ma ei eksi. Jõudsin kohale, leidsin eest tavalise koosseisu - Katrin, Tanel, Anton, Pupsik, Inks, Maarja, Taavi, Meelis, Sven ja nii edasi. Marit. Istusime Maritiga ja olime ilged erakud. Lõpuks läksin koju, sest järgmine oli koolipäev. Tanel saatis mu bussipeatusesse, sest Tammelinna ma ei tunne. Kevad tundus tõeliselt ideaalne, armumise aeg nagu ta Elari pool ammu ütles.
Vahepeal möödus veel nädalaid, kus olime koos. Nädalavahetusi ka. Siis , 4. mai. Oli reede õhtu, läksime Marioniga Pirole, Tanel ja muu seltskond olid seal. Kõik olid omadega kosmoses juba, if you know what I mean. Ja minu tuju oli rikutud sellega, et järgmisel päeval oli pulm ja ma pidin vara kodus olema. Blokkisin elueest Tanelit. Hiljem kodus vägagi kahetsesin seda. Tuli järgmine päev, käisin pulmas ära ja sain uuesti nendega kokku, Marion kaasas. Sven viis meid koju ,vahetasin riided ära ja pärast .. kurat maimäleta, mis pärast sai. Igatahes, tundus nagu asi oleks korras. Maikuu oli, muide. Soe. Tuli pühapäev ja Tanel ütles mulle, et tal on peas segadus. Üritasin seda igal võimalusel iganoreerida. Tulemas oli mu sünnipäev. Sünnipäeva pidu, kõik inimesed kohal, tema sõbrad ka. Tore oli, käidi saunas ja värki. Tundsin, et kõik on korras. Saabus uus nädal, minu sünnipäev oli esmaspäeval. Tundus, et kas ta tahtis unustada, et mu on sünnipäev , unustaski, või oli mingi kolmas põhjus. Läksid veel paar päeva mööda ,teineteist me ei näinud. Oli neljapäeva õhtu, msn. Pakkusin välja, et võiks teha midagi. Ta ütles, et mul on sulle üks jutt. Me ei peaks enam niimoodi kohtuma, ma ei tunne enam seda, mida vaja. Ma ei tundnud sel hetkel endas mitte midagi, lihtsalt olin vait ja palusin teda, et me saaks kokku ja räägiks seda otse. Saimegi, reedel, ennem Merka sünnipäeva. Ta pidi linna tulema kella 8ks, aga jõudis 20.12. Mul läks buss Nõuni 20.30. Läksin talle Vana Kaubamaja ette vastu, ta tuli bussist maha ja ei vaatand mulle otsagi. Ta pilk oli hoopis teine, silmad kuidagi reetlikult ära. Kõndisime ülekäigu teeni ja küsisin positiivselt, et kuidas tal kooliga on ja nii, kuna teadsin, et tal tulevad keemia eksamid ja ma ei tea, mis asjad veel. Ta vastas napisõnaliselt, et normaalselt. Küsisin, et kas me asjast ka räägime. Hoidsin ennast võimalikult positiivselt. Ta rääkis mulle sama jutu, mida ta msnis ütles. Kuulasin, küsisn, et kas midagi teha ei anna. Ta vastas, et ta ei suuda isegi midagi teha. Kõndisime bussijaamas, otsisin oma bussi. Kristi helistas, et ma kiirustaks. Tanel seisis mu ette, ma ütlesin tsau, kallistasin teda. Ta ütles, et ma liiga palju ei muretseks ega kurvastaks. Ütlesin, et ma ei saa seda lubada talle. Ta seisis mu ees, nagu vanasti, kui ma tahtsin midagi lolli teha. Ma ütlesin, et ma ei saa seda lubada, läksin kiirelt bussipeale, sest tundsin, kuidas pisarad ennast välja pressivad. Jõudsin bussi, ostsin sõbralikult bussijuhilt pileti, üritasin naeratada ja läksin bussi tagaotsa ja vajusin Kristi vastu ning lihtsalt nutsin. Ma ei mõistnud, mis toimus. Ma ei saand täpselt arugi . Helistasin oma supervanaemale. Ta rääkis, et kui tema suudab sellest nii kergelt lahti öelda, miks mina ei suuda. Ja et kui ma nüüd Merka sünnipäevale jõuan, siis ma pean tegema nägu, nagu kõik oleks parimas korras. Rääksin Marioniga ka, ta ütles, et ta mõistab Tanelit. Ja järele mõeldes mõistan mina ka. Tõesti mõistan. Kui ma läksin Siimuga lahku, ei tahtnud ma midagi temast teada. Ma ei üritanud teda inimlikult mõista, ma ei tahtnud ta sõber olla. Aga hetkel ma mõistan ja toetan Taneli otsust, kuigi jah. Ma usun saatusesse. Kui keegi suur seal üleval tahab teda minu kõrval näha, siis näebki, pärast koolilõppu, kui kõik probleemid on möödas. Ja kui ta ei taha, siis jäävadki asjad nii. Aeg näitab. Kahju on mul sellest, et kui eelmine aasta käitusin mina Siimuga halvasti ja ei tahtnud teda sõbraks, siis on Taneliga praegu nii. Ahjaa, veidi aega tagasi kuulasin Mika - Relax, take it easy. Seda laulis Marion mulle telefoni otsas, kui Taneliga esimest korda kokku sain ja täiega põdesin. Või noh, mitte ei põdend, vaid selline värin oli sees. Igatahes. Mul oleks tõesti kahju, kui ma ta sõpradega, kes on minu vaatenurgast tõesti ühed vägaväga lahedad inimesed, enam ei suhtleks. Mul oleks kahju. Aga ma ootan ja vaatan. Esimest korda täiesti kaine ja arusaaja pilguga.
neljapäev, 17. mai 2007
Hetkel on päiksevalgu selline nõme , paistab täpselt kuvarile, aga selle väikse häiriva faktori hävitame päikseprillide ja kardinaga. Mul on mure. See tekkis natuke aega tagasi, kui ma tulin msni ja üks minu kooli 7ndik spämmis, et KELLEL PINDA ON HOMMÄ ()a()a()a()a)(a(a(a(a((a)))))(ik)(). Mõtlein, et nojah, spämmi aga, oledki 14 ja jood oma organismi vussi nii vara, suitseta aga peale ja oled mõnus inimene valmis. Ja siis jõudis kohale. Marion ! 14 ! Jook ! Suits. Asdfg, liiga palju 14-aastase jaoks ? Jah, ma ei väidagi, et ma mingi pühak olin sellel vanusel, aga siiski, kui kuradi kiiresti aeg areneb ? Ropult, ropult. Rääkisin just oma supervanaemaga 15 minutit telefonis, ta rääkis, mida tema ajal 14 aastased tegid. Tööd, tööd, tööd ja siis vahepeal tööd. Vabal ajal kogusid rahva kokku ja mängisid palli. Mu ema ajal tsillisid ka noored väljas ja tegid koos sporti, alkohol tuli hiljem. Mina ja 14 aastaselt, hmm. Mul oli kindel seltskond tüdrukuid, kellega käisime väljas, klassiõed. Triinuga sai ka siidrit proovitud. Ahjaa, kunstilaager ka, kus ka joodi. Ja hetkel, Marion. 14. Laps või nooruk ? Kumbki neist ei sobi ju ideaalselt kokku sõnaga 'alkohol'. Aga nii see paratamatult on. Sellised nädalavahetused, kuhu ma ta alati vean, sellised asjad, mida koos teeme. Kuidas alati ta emale valetame, et me oleme minupool tegelt. Mingi hetk tundus see veel naljakas, aga nüüd mõtlen küll, et millised riskid sellega kaasnevad. Kui oleme linnas, täis peaga. Millised trahvid võivad tulla. Ja kuidas võib Marioni ema reageerida, kui ta kunagi kõik teada saab. Päris valus. Igatahes, mul on ilged karmavõlad juba ja mul on kopp ees, rohkem ma ei valeta, ma loodan.
teisipäev, 15. mai 2007
pühapäev, 13. mai 2007
Well, I thought that I was doing well but I just want to cry now
Kell on 20.04 , on pühapäev ja kätte on jõudnud üldine pühapäevamasendus. Ka see ei aita, et mul on homme sünnipäev. Tegelt nüüd, nüüd on veits parem, mu supervanaema helistas mulle ja rääkis 15 minutit, et elu on siiski ilus. Vb tõesti. I know that it's a wonderful wolrd but I can't feel it right now.
Reedel pidasin sünnipäeva.
Pmst oli see päris hea, rahvast oli päris mõnusalt ja lõpuks sulandusid inimesed kokku ka. Aga üks väike aga, mis mind siiamaani närib, on see, et ma magasin. Ma magasin oma kuueteistkümnenda sünnipäeva maha. Teate, kuidas selline fakt häirib ? MA TAHAN UUT PIDU, MA EI LEPI SELLEGA. Ausalt kah, noh.
Teine jama on see, et isa tuli koju . Mitte see pole jama, aga see, et ma vihkan oma Viljandivanaemat ,sest mu isa ei ole tema pärast ,VANAEMA PÄRAST, minu sünnipäeval Tartus. Kas ma olen lapsik ? Kas ma ei tohi nõuda ,et mu isa oleks mu sünnipäeval kodus ? Kui ta on kõik ülejäänud 364 päeva koguaeg Viljandis ? LOVE YOU, GRANNY.
Ja, ma olen hetkel ärritatud . Ma ei tunne endas sellist värinat, mis on alati ennem sünnipäeva. Midagi on valesti, ma tunnen seda. MA EI TAHA SEDA TUNNET ENAM.
Marionil oli mu sünnipäeval lõbus. Jooksis meestega tiiki ja sauna ja jõi ja tegi veel kümmet asja, lõbutses täie rinnaga. Mul on heameel. Aga veel parem meel oleks mul olnd, kui me oleks teind seda koos. Kui ta oleks mu öösel üles otsind, mitte kuhugi magama jätnud. Jep, ma ütlesin selle välja praegu. Asdfg, mind nii häirib see mõte, MA TAHAN JU UUT PIDU, ja ma saan ka.
Homme hommikul tahaks päikest, sellist, mis mind üles ajaks koos laulu ja koogi ja küünalde ja vanematega. Ma kirjutan pärast kindlalt pikemalt . Ahjaa, hetkel on väljas täpselt see valgus, mida ma maailmas kõige rohkem armastan.
Reedel pidasin sünnipäeva.
Pmst oli see päris hea, rahvast oli päris mõnusalt ja lõpuks sulandusid inimesed kokku ka. Aga üks väike aga, mis mind siiamaani närib, on see, et ma magasin. Ma magasin oma kuueteistkümnenda sünnipäeva maha. Teate, kuidas selline fakt häirib ? MA TAHAN UUT PIDU, MA EI LEPI SELLEGA. Ausalt kah, noh.Teine jama on see, et isa tuli koju . Mitte see pole jama, aga see, et ma vihkan oma Viljandivanaemat ,sest mu isa ei ole tema pärast ,VANAEMA PÄRAST, minu sünnipäeval Tartus. Kas ma olen lapsik ? Kas ma ei tohi nõuda ,et mu isa oleks mu sünnipäeval kodus ? Kui ta on kõik ülejäänud 364 päeva koguaeg Viljandis ? LOVE YOU, GRANNY.
Ja, ma olen hetkel ärritatud . Ma ei tunne endas sellist värinat, mis on alati ennem sünnipäeva. Midagi on valesti, ma tunnen seda. MA EI TAHA SEDA TUNNET ENAM.
Marionil oli mu sünnipäeval lõbus. Jooksis meestega tiiki ja sauna ja jõi ja tegi veel kümmet asja, lõbutses täie rinnaga. Mul on heameel. Aga veel parem meel oleks mul olnd, kui me oleks teind seda koos. Kui ta oleks mu öösel üles otsind, mitte kuhugi magama jätnud. Jep, ma ütlesin selle välja praegu. Asdfg, mind nii häirib see mõte, MA TAHAN JU UUT PIDU, ja ma saan ka.
Homme hommikul tahaks päikest, sellist, mis mind üles ajaks koos laulu ja koogi ja küünalde ja vanematega. Ma kirjutan pärast kindlalt pikemalt . Ahjaa, hetkel on väljas täpselt see valgus, mida ma maailmas kõige rohkem armastan.
laupäev, 12. mai 2007
reede, 11. mai 2007
VIIVE SÜNNIPÄEV 46, PART 2
Nonii , endiselt reede, kell on juba 14.24 ja .. ma avastasin enda klaviratuurilt majoneesise makaroni. Ja ootan Marioni. Ta käis Kirsi pool, ostis tubakat. Õues tibutab endiselt vihma, mu kapist vahivad endiselt kõik hilbud välja. Juuksed on hetkel nagu saaral. Peaks hakkama asju otsima, mis maale kaasa võtta. Varsti tulebki minna. Sinna kuradi ilumessile me hui jõuame täna :D Igatahes, pooled asjad on juba sätitud. Käisime poes, ostsime porgandeid ja kapsaid ja kolm kilo vorste ja riisi ja makarone ja hapukoort ja vett ja mingit jooki ja õunu ja lillkapsast ja leiba ja asdfg ma ei mäleta rohkem. Marion sütt ei saand , mateadsin, et midagi peab valesti minema. Aga pärastpoole saame ikkagi kätte. Kirsi poolt saan vessari, vuhuu. Ahjaa, ta on kuulus, sest just siinsamas, just praegu ütlen ma seda, et ma rääkisin temaga 31 minutit ja 30 sekundit. Väga tähtsaid jutte, kuidas ma ikka armastan organiseeritud olekut ja muud. See jääb meieteada.
Hetkel hakkan ennast ja tuba kasima, varsti kirjutan uue blogi.
Hetkel hakkan ennast ja tuba kasima, varsti kirjutan uue blogi.
Reede hommik , kell on 11.04 ja ma olen koolist tagasi. Punase püha hommik, youknow. Kool tundus niiiii pikk , kuigi ma olin vähe aega seal, isegi russ Irina kekasse ei läind. Keemias ei saand midagi aru, nagu tavaliselt, matas tegelesin ka lõpualbumi iseloomustustega. Hetkel tulin koju, siis lähen emaga poodi, et osta söök ja jook tänaseks, mmmm , hellyeah. Marion ilmub varsti siia, aitab meil süüa teha ja siis lähme ilumessile, sealt maale ja siis sätime ja siis tulevad .. KÜLALISEED, okouts. We´re gonna rock our socks offffffff. Peavalu teeb natuke liiga, aga mu sõber Valuvaigisti aitab alati. Ahjaa, muusika peab täna õhtuks otsima . PERFECT EXEEEEEDER. Vesikas on olemas, päeval tuleb veel Pokahontaselt sütt saada. Ja Kirsilt tubakat. Kõik sujub hetkel plaanipäraselt, okei, väljaarvatud ilm. Aga see meid ei häiri, sest öö tuleb pikk ja sisukas. / tänase jooksul kirjutan veel palju .
Kontsert oli ära. Emotsionaalne, nagu arvata oli. Esinemine , tütarlastekooril, läks ka võssa, nagu teada. Sõnad olid mul meelest ära läind, käed olid taskus nagu mehel ikka ja siis vahtisin lolli näoga ringi. Marii suutis muidugi naerda, mis mind ka ei üllatand, aga ma olin vapper pliks ja ei itsitand kaasa. Siis tuli segakoor, kus ma alguses nooti kätte ei saand ja hingasin ka liiga palju, aga kokkuvõttes päris arvestatav. Siis pressisime end ka saali ja vaatasime, kuidas väiksed lapsed tantsivad ja võimlevad ja siis tuli mul muidugi nostalgiahoog - need väiksed põrgulised saavad veel mitu head aastat nii väiksed olla ja käia koos kevadkontserdil, oma klassiga. Mina seda ju enam ei saa. Siis ilmusidki pisarad silma lõpuks. Kontsert läbi, siis vajusin uksest välja ja hüppasin stiilsele Triinule kaela ja lihtsalt ulgusin. Läksin fuajeesse, leidsin sealt Pireti ja Kelli ja lendasin neile ka peale, Piretiga ulgusime võidu mingi aeg. Ajaa, pärast Triinut elasin Kristjanil seljas, kelle ees tõsiselt müts maha, sest nii andekaid inimesi, nagu tema on vähe. Rolandit kallistasin ka, sest ta on tõeline supermees. Siis moodustasime sööklatrepile ringi ja grouphugggggisime tükkaega, mina endiselt nuttes ja uludes. Sest siiski , see oli meie viimane ühine kevadkontsert. Nii tühine asi ? Ei, igatahes mitte. Minujaoks idiootselt oluline, paljud seda ei mõista ega peagi, aga need, PUNKARIRAISAD mõistavad. Alati.
Trippisime ema ja Marioniga maale, et homsed valdused üle vaadata. Saun, grill ja kõik mu on parima tervise juures, magamiskohad ja kõik muu ka. Tuleb nüüd homset oodata. Ai kurat, keemia järeltöö ja muu selline on ka, aga noh. Jah. Ja siis ilumess '07, kuhu tahaks ka jõuda. Ja pärast seda, oikurja, tuleb sünnipäev, minusünnipäev, ma tean küll kui kunn tunne mul homme on. Ja esmaspäeval, oh dear. Nartsissipäev ! Huvitav, kas see aasta biitib eelmist, ehk siis kas tuleb üle 173 nartsissi :P?
Ma kaon nüüd voodisse, Marion juba lebotab pikemat aega seal . Homme on ka tähtis päev, täitsa punane püha, HELTSI SÜNNIPÄEV. Peaaegu :D
neljapäev, 10. mai 2007
Meie põhikool. JA KEVADKONTSERDID, iga aasta !
Teil pole totakaid väikseid asju, milles te ülimalt kinni olete ? Mul on. Vaata allapoole, kui pilte ei viitsi vaadata. :)
Kui mage, hetkel lugesin mingeid vanemaid postitusi, mis on mingi paar kilomeetrit pikad ja siis nüüd viimased on olnd mingi heal juhul 50 sõna. Peaks parandama seda .
Mis seest teeb soojaks nagu päikene. Õues on hetkel selline nõme valgus, et nagu on päike ja nagu pole ka. Ma istun oma iksnõmedas kleidis ja koristan ühe käe ja viie varbaga. Ja ootan õhtut. Iga aasta on meie kevadkontsert olnd selline, et me ilmume kooriga varem kohale, saali voolab emmesid täiega ja siis me esineme ja otsime samal ajal emasid. Alati on muusikaõpetajad hästi ilusad. Teised õpetajad ei suvatse riideid vahetada. Igatahes, pärast jubedat esinemist koleda lauluga lähme veel korraks keemiaklassi ,korjame oma riided kokku ja pressime ennast fuajeesse, et otsida oma emad üles. Teha paar tiiru kunstikoridoris ja näidata oma kunstitöid. Siis hüppad jälle rahvavoolu ja liigud kooliette. Kell on parajalt 7, kõige ilusam aeg päevast. Päike hakkab kõrgemaid puid paitama ja ema kommenteerib koorikaaslaseid. See on nii Kunstigümnaasium ! Minu kool, lollide kooli, lollide õpetajate kool, punkarite ja stiilitute inimeste kool, retardode kool, lagunev kool, karvasesöögi kool. Aga minu, minu kodu juba 9 aastat. Ja 9 kevadkontserti ! See teebki minu koolist MINU kooli. Alati täpselt samasugune, see teeb meist kasvõi üheks õhtuks täiesti lapsed, sellised väiksed, kes otsivad terve kontserdi aja saalist ema ja siis lehvitavad. Nii lapsed, nii minukool. Ma hetkel täiega istun arvutis, pisarad silmas, sest nii ha on kasvõi üks päev nii laps olla.
Tegelt on meil kooli nalja ka saand. Ja nutta. Kui me sodisime tüdrukutega kooli WC'd ära, geniaalsed roppused MARIS ON LITS. Või siis MARIS + MAIROLD. Või midagi veel debiilsemat. Ja kunstilaager, kus me ennast 6ndikude kohta kasti jõime.
Või see, kuidas Triinu alati kakles kellegagi, kas turvamehe või õpetajatega. Või loopis Kai Taba riiulisse šokolaadi, sest ta sai mu peale kurjaks . Või teeb Sillapaugule ilge tünga ja jookseb klassist minema. Ja see, kui ma sain 7ndas kirjanduse kahe, lihtsalt sellepärast, et ma ei viitsind kohtustuslikku kirjandust lugeda, mis tegelt oli a la 10 lk pikk. JA VALLI SIRULI PUNASED KELGUD, mis jäävad arvatavasti sajandivahetuseni kappi. Appi ,kui palju tuleb lihtsalt ühe totaka koolgia meelde. Kõik need õpetajad, kes on igaüks oma kiiksuga, mõni rohkem ja mõni vähem. Ja söökla karvane piim. Ja kõõrdivaatav sööklatädi.
Mainimata ei saa jätta mu klassikaaslaseid. PÄRLID. Pinginaaber mul, Eva-Mai. Ma ei tea debiilimat inimest. Tundides on meil lõbus, sest meie aju on evo(või evu?)lutsiooni alguses alles. Meile nii meeldib alati külmetada kui kõigil teistel on soe ja siis hädaldada ja siis kõditada teineteist ja saunamehe üle naerda ja tinti imeda ja siis veel naerda ja koiliblika üle kisendada ja ilusti riides käia ja stockmanis käi ja ise täiesti rahul olla. Meile nii meeldib. Aga küsimärgid talle ei meeldi ja matas on tegelt täitsa tark. Või on tal lihtsalt ropult hea mälu. Igatahes, TA EI PUUDU KUNAGI KAH.
Ja siis mul on klassis Kelli ka. Kelli on meil tark ja ilus, vanasti tal olid hingematvalt ilusad juuksed, aga siis ta ajas need maha JA HAKKAS PUNKARIKS. Ja mul on veel klassis punkareid, JAJAJAJAJA ON, aga täitsa head punkarid mul , lemmikud. Nad pole vähemalt sellised punkarid, kes oleks poolkiilakad ja üleni needistatud ja koledate hilpude ja halbade hinnetega. Nad mulle meeldivad. Piret ka, ta on mingi diip aga vahel täitsa lahe, ta alati naerab mu ilgete naljade üle, sest ma rebin alati ÕIGEL AJAL ja nii. Endale ma meeldin ka. Ja unustada ei saa muidugi ROIOMAARJAT. Vässupliks ja muu selline, aga vahepeal on lahe panna teda valet venekeelset asja lugema ja siis tissipiilur Dimka vahib oma raamatut killerilt lolli näoga. Ja siis meie eliit, Maris & CO, vahepeal on nad täitsa toredad , aga NAD SAAVAD ÜLE. Saavadküll ;D. Ja mu klassivennad, eriliselt tooks välja Rolandi ja Kristjani. Roland on superboy, selline muusikaanne ja stiilitunne ja sõbralikkus. Ja kõdikartus. Ja Kristjan, oi, meie päevad poleks sellised nagu nad on, ilma temata. Just tema on see, kes keskmises reast esimesest pingis karjub mulle tahapinki, et EKU SA OLED NAGU *HAHAHHAHA* TSAUTSAU , kui ma parasjagu tinti õgin. Ja ta pakub alati nätsu, kui mu keel on tumelilla, ta pakub alati mulle oma jakki, kui kelly lahetsäko mööda kõnnib, ta teeb alati, okei peaaegu alati, õigel ajal nalja. Ja ta laulab mulle, me kogume koos sente ja saame 10 krooni rikkamaks. JA MUUSIKAANNE, OH GOD.
Sellised nad on, selliseks kasvatas Kunstigümnaasium meid 9 aastaga. Täpselt sellised oleme hetkel, 10. mail, kevadkontserdi päeval.
Aga ükskord, vb ma olen juba rääkind seda, aga oli naistepäev ja venekeele tund. Pidime Kai 'ÕS' Tabaga teatrisse minema, maailma igavaimat tükki vaatama. Läksimegi . Aga ennem seda muidugi päeva aktuaalseim küsimus - mida keegi selga paneb ? Mina ja Eva muidugi põhipõkid, et paneme hästi ilusad riided. Teises muidugi ütlesid, et ega nemad küll ennast üles ei löö. Siis hakkasin mina vingumisega pihta, et no pliiiiiiiiiiiis pange midagi ilusat, poisid, pange ülikond. Oi ma pole elusees niimoodi sõimata saand neilt vist :D Igatahes, jutt jäi sinnapaika. Mõnel polegi ülikonda kodus, mõni lihtsalt ei tahtnud panna. Tuli õhtu, tuli teater. Astume Evaga teatrisse sisse, jõledalt ilusaks teind endid omaarust. Ja siis astuvad klassivennad vastu meile, kellel ülikond, kellel lihtsalt ilusad püksid ja triiksärk. Kõigil kingad. TEATE KUI MÕNUS TUNNE MEIL OLI.
Mul hakkab selg valusaks jääma. Kell on pool 5, paras aeg natuke veel koristada, riided otsida ja pesus käia. Ja ma vabandan ka, kui keegi aru ei saand jutust, sest seda pruugivad mõista aind mu klassikaaslased.
Kui mage, hetkel lugesin mingeid vanemaid postitusi, mis on mingi paar kilomeetrit pikad ja siis nüüd viimased on olnd mingi heal juhul 50 sõna. Peaks parandama seda .
Mis seest teeb soojaks nagu päikene. Õues on hetkel selline nõme valgus, et nagu on päike ja nagu pole ka. Ma istun oma iksnõmedas kleidis ja koristan ühe käe ja viie varbaga. Ja ootan õhtut. Iga aasta on meie kevadkontsert olnd selline, et me ilmume kooriga varem kohale, saali voolab emmesid täiega ja siis me esineme ja otsime samal ajal emasid. Alati on muusikaõpetajad hästi ilusad. Teised õpetajad ei suvatse riideid vahetada. Igatahes, pärast jubedat esinemist koleda lauluga lähme veel korraks keemiaklassi ,korjame oma riided kokku ja pressime ennast fuajeesse, et otsida oma emad üles. Teha paar tiiru kunstikoridoris ja näidata oma kunstitöid. Siis hüppad jälle rahvavoolu ja liigud kooliette. Kell on parajalt 7, kõige ilusam aeg päevast. Päike hakkab kõrgemaid puid paitama ja ema kommenteerib koorikaaslaseid. See on nii Kunstigümnaasium ! Minu kool, lollide kooli, lollide õpetajate kool, punkarite ja stiilitute inimeste kool, retardode kool, lagunev kool, karvasesöögi kool. Aga minu, minu kodu juba 9 aastat. Ja 9 kevadkontserti ! See teebki minu koolist MINU kooli. Alati täpselt samasugune, see teeb meist kasvõi üheks õhtuks täiesti lapsed, sellised väiksed, kes otsivad terve kontserdi aja saalist ema ja siis lehvitavad. Nii lapsed, nii minukool. Ma hetkel täiega istun arvutis, pisarad silmas, sest nii ha on kasvõi üks päev nii laps olla.
Tegelt on meil kooli nalja ka saand. Ja nutta. Kui me sodisime tüdrukutega kooli WC'd ära, geniaalsed roppused MARIS ON LITS. Või siis MARIS + MAIROLD. Või midagi veel debiilsemat. Ja kunstilaager, kus me ennast 6ndikude kohta kasti jõime.
Või see, kuidas Triinu alati kakles kellegagi, kas turvamehe või õpetajatega. Või loopis Kai Taba riiulisse šokolaadi, sest ta sai mu peale kurjaks . Või teeb Sillapaugule ilge tünga ja jookseb klassist minema. Ja see, kui ma sain 7ndas kirjanduse kahe, lihtsalt sellepärast, et ma ei viitsind kohtustuslikku kirjandust lugeda, mis tegelt oli a la 10 lk pikk. JA VALLI SIRULI PUNASED KELGUD, mis jäävad arvatavasti sajandivahetuseni kappi. Appi ,kui palju tuleb lihtsalt ühe totaka koolgia meelde. Kõik need õpetajad, kes on igaüks oma kiiksuga, mõni rohkem ja mõni vähem. Ja söökla karvane piim. Ja kõõrdivaatav sööklatädi.
Mainimata ei saa jätta mu klassikaaslaseid. PÄRLID. Pinginaaber mul, Eva-Mai. Ma ei tea debiilimat inimest. Tundides on meil lõbus, sest meie aju on evo(või evu?)lutsiooni alguses alles. Meile nii meeldib alati külmetada kui kõigil teistel on soe ja siis hädaldada ja siis kõditada teineteist ja saunamehe üle naerda ja tinti imeda ja siis veel naerda ja koiliblika üle kisendada ja ilusti riides käia ja stockmanis käi ja ise täiesti rahul olla. Meile nii meeldib. Aga küsimärgid talle ei meeldi ja matas on tegelt täitsa tark. Või on tal lihtsalt ropult hea mälu. Igatahes, TA EI PUUDU KUNAGI KAH.
Ja siis mul on klassis Kelli ka. Kelli on meil tark ja ilus, vanasti tal olid hingematvalt ilusad juuksed, aga siis ta ajas need maha JA HAKKAS PUNKARIKS. Ja mul on veel klassis punkareid, JAJAJAJAJA ON, aga täitsa head punkarid mul , lemmikud. Nad pole vähemalt sellised punkarid, kes oleks poolkiilakad ja üleni needistatud ja koledate hilpude ja halbade hinnetega. Nad mulle meeldivad. Piret ka, ta on mingi diip aga vahel täitsa lahe, ta alati naerab mu ilgete naljade üle, sest ma rebin alati ÕIGEL AJAL ja nii. Endale ma meeldin ka. Ja unustada ei saa muidugi ROIOMAARJAT. Vässupliks ja muu selline, aga vahepeal on lahe panna teda valet venekeelset asja lugema ja siis tissipiilur Dimka vahib oma raamatut killerilt lolli näoga. Ja siis meie eliit, Maris & CO, vahepeal on nad täitsa toredad , aga NAD SAAVAD ÜLE. Saavadküll ;D. Ja mu klassivennad, eriliselt tooks välja Rolandi ja Kristjani. Roland on superboy, selline muusikaanne ja stiilitunne ja sõbralikkus. Ja kõdikartus. Ja Kristjan, oi, meie päevad poleks sellised nagu nad on, ilma temata. Just tema on see, kes keskmises reast esimesest pingis karjub mulle tahapinki, et EKU SA OLED NAGU *HAHAHHAHA* TSAUTSAU , kui ma parasjagu tinti õgin. Ja ta pakub alati nätsu, kui mu keel on tumelilla, ta pakub alati mulle oma jakki, kui kelly lahetsäko mööda kõnnib, ta teeb alati, okei peaaegu alati, õigel ajal nalja. Ja ta laulab mulle, me kogume koos sente ja saame 10 krooni rikkamaks. JA MUUSIKAANNE, OH GOD.
Sellised nad on, selliseks kasvatas Kunstigümnaasium meid 9 aastaga. Täpselt sellised oleme hetkel, 10. mail, kevadkontserdi päeval.
Aga ükskord, vb ma olen juba rääkind seda, aga oli naistepäev ja venekeele tund. Pidime Kai 'ÕS' Tabaga teatrisse minema, maailma igavaimat tükki vaatama. Läksimegi . Aga ennem seda muidugi päeva aktuaalseim küsimus - mida keegi selga paneb ? Mina ja Eva muidugi põhipõkid, et paneme hästi ilusad riided. Teises muidugi ütlesid, et ega nemad küll ennast üles ei löö. Siis hakkasin mina vingumisega pihta, et no pliiiiiiiiiiiis pange midagi ilusat, poisid, pange ülikond. Oi ma pole elusees niimoodi sõimata saand neilt vist :D Igatahes, jutt jäi sinnapaika. Mõnel polegi ülikonda kodus, mõni lihtsalt ei tahtnud panna. Tuli õhtu, tuli teater. Astume Evaga teatrisse sisse, jõledalt ilusaks teind endid omaarust. Ja siis astuvad klassivennad vastu meile, kellel ülikond, kellel lihtsalt ilusad püksid ja triiksärk. Kõigil kingad. TEATE KUI MÕNUS TUNNE MEIL OLI.
Mul hakkab selg valusaks jääma. Kell on pool 5, paras aeg natuke veel koristada, riided otsida ja pesus käia. Ja ma vabandan ka, kui keegi aru ei saand jutust, sest seda pruugivad mõista aind mu klassikaaslased.
ma ei tea veel . / et meenutada talle õnne ,mis tohutu
Eelmine kevad poob hetkel täiega. Dagö ja tallinn. Ja Siim ja Roberta ja kõik sellised. Oeh. Täpselt selline ilm nagu täna. Sadam ja linnahall. Ma ei väsi sellele kõigele mõtlemast. Selliseid aegu on olnd, mida kunagi ei unusta. Kõigil oli kõigi jaoks aega. Ja tahtmist. Kõik oli nii lähedal ja samas nii kaugel ka. Ja turba ! Kuidas ma sain turba unustada. Minu sünnipäeva turba. Keiti ja Biku ja Mekuga, TERVITAN NEID, MA POLE NEID UNUSTANUD, kuskil Viki korteris, kollane voodi ja Ice. Ja mu sünnipäeva hommikul nartsissid, Meku toodud. Ah kui eelmine kevad ! Ja siis mu kutsikanäoga Siim , unustamatute silmadega tüüp. Stiilne, raisk. Tema ongi eelmine kevad koos teiste tallinnaloomadega. Igatahes, nüüd on uus kevad ja uued inimesed ja Marion ja Tanel. Ja kohekohe tulev sünnipäev. Pidu on homme juba. HOMME, ohohohohoohoho. Söögidjoogid vaja osta, muusika sebida. Kõik värk vaja ajada.
Hetkel peaks veel koristama nats, siis kevadkontserdile. See on niiiii hea, iga aasta , nii kodune. Nii kunstigümnaasium. Aga nii kodu. Ja pärast seda maale, et natuke muru niita ja mõned asjad veel korda ajada. Siis Marioniga linnnnnna ja eks siis näha, mis edasi saab .
teisipäev, 8. mai 2007
ole jah, ole veel
Ma olen üksi kodus ja siis ma mõtlen alati üle. Et äkki ma suren unepealt ära ja siis mu ema ei märkagi . Ei matean et ma mõtlen palju :D
Igatahes, täna oli kuradi pikkkk päev, koolis 9 tundi ehk siis 8st 5ni. Tulin koju, keerasin magama ja ärkasin alles tund aega tagasi ehk siis 10. Ja põhiline on see, et täna oli juba teisipäev, seetähendab, et homme on pmst vaba päev , siis tuleb neljapäev ja siis REEEEEEEEEDE, mu süünipäevapidu. Ja hetkel on 6 päeva mu sünnipäevani, SSSWWWWWWWWWET SIXTEEEN. Maailma ideaalseim vanus ! Ja seda ma tean ka, et Marion armastab mind. Aind tema saadab mulle sõnumi, et KES ON TÄNA RAHABOSSID, MUSI ? Oi ma armastan teda ka :D
Ja hetkel on mul väga igav . Üksinda romantika jälle. Kassipoeg on nüüd juba veits mees, niiet ta tahab oma ema panna, aga ema peksab teda selle eest.
Igatahes, täna oli kuradi pikkkk päev, koolis 9 tundi ehk siis 8st 5ni. Tulin koju, keerasin magama ja ärkasin alles tund aega tagasi ehk siis 10. Ja põhiline on see, et täna oli juba teisipäev, seetähendab, et homme on pmst vaba päev , siis tuleb neljapäev ja siis REEEEEEEEEDE, mu süünipäevapidu. Ja hetkel on 6 päeva mu sünnipäevani, SSSWWWWWWWWWET SIXTEEEN. Maailma ideaalseim vanus ! Ja seda ma tean ka, et Marion armastab mind. Aind tema saadab mulle sõnumi, et KES ON TÄNA RAHABOSSID, MUSI ? Oi ma armastan teda ka :D
Ja hetkel on mul väga igav . Üksinda romantika jälle. Kassipoeg on nüüd juba veits mees, niiet ta tahab oma ema panna, aga ema peksab teda selle eest.
Tellimine:
Postitused (Atom)
