ma ei hakka koolist ega unest rääkima, aga tänage, tänagee ja tänage, mind see aitab. ma ainult natukene veel vaatan, et kas sa oled siin või ei.

peab viisakalt tänama ja lahti laskma

teate, mul oli tegelikult täna kohutavalt ilus pühapäev. Mul oli Marion külas ja me pesime autot niivõrdkuivõrd ja tegime piipu ja mul oli temaga täna nii tore üle pika aja. Rääkisime juttu ja naersime kõige ja kõigi üle ja kuulasime muusikat ja vaatasime maailma. Mul oli nii hea. Ma mõtlesin ka palju tegelikult. Ja päeval ma võisin öelda, et ma olin õnnelik.
ja nüüd. kui marion läks ära. siis hakkas järjest õnnetusi juhtuma. ma lohistasin läpakat voodisse, ipod juhtmega küljes. ja see pidi muidugi maanduma teetassi! jehhuuu. ja läbi ta ongi. Ja teiseks oleks ma peaaegu laua põlema pand. küünal sulas laua peale laiali ja ma olin saunas ja teatavasti võtab küünlavaha ka tuld. siis ajasin ma muidugi endale tee peale. ja lükkasin küünelaki voodipeale laiali. MUL LÄHEB HÄSTI ,TÄNAN KÜSIMAST :))

aind mul
kukub ipod
tee sisse
jehhuuuuuuuuuuuu

tekiilatekiila. eile olime mardipool, mäletan sidruni maitset ja seda, et ma nägin sitaks kole välja.

ja muide, on hämmastav kuidas ühte inimesse mahub korraga südametus ja südamlikkus
/ kunagi mu lapselapsed naeravad mu üle

vahel on selliseid juhtumeid, kus inimesed hakkavad koos päikese poole ronima ja toetavad üksteist ja vaata kui üks on kõrgemal, siis annab teisele käe et mõlemid tippu jõuda ja üks loodab ikka teise käe peale. aga kui üks hetk on see ohoo me ei vajagi teineteise abi, siis see, kes on kõrgemale roninud lendab alla seal pilvepiirilt, sitemal juhul muidigi otse südame peale ja südamed on nagu inimesed, erineva tugevusega, mõni mõraneb ja eriti jamal juhtumil ikka kümneks tuhandeks tükiks laiali. nii need südamed murduvadki.
oh dear, mida ma tahaks rääkida, aga ma lihtsalt ei taha, et kõik seda loevad.
hing muud ei vaja, kostab südamelöökide kaja.

kui sa siis tuled, üks kevad mul too

kevad on mu kinnisidee. mul on veel mitmeid kinnisideid.
ja ma kirjutasin kirjandi täna. sita kirjandi.
me läheme rootsi.
ja ma lähen toon endale tee, kustutan küünlad.
ja on romantika.
ja südames on miski.
patust rääkisin täna.
magusad ja kibedad patud.
tule ja südamesuvi mul too.
vanemad ei saa läbi.
ma ei saa ka läbi.
elu võib ka läbi saada nii, et ei märkagi.
möödus juba nädal.

crack of sunlight

Ma ei teagi, mida ja kuidas ja miks rääkida. Mul on hetkel mõnus, kolme teki all ja tuba on pime. Tänav on pime. Aeg on pime.
Kui üks hetk avastada, et sa polegi jõudnud näha vanu sõpru ja nendega tükk aega naernud ja neid kallistanud, kui leida, et ei jõudnudki vanaema kallistada, kui ei olnudki võimalust teha venekeele kodune ülesanne ära enne kui sellest jama tuli, kui ei jõudnudki tuba ära koristada enne kui pahandada said, kui ei jõudnudki olla väljas terve öö, kui ei jõudnudki kellestki üle saada, kui ei avanend võimalust vabandada , seda kõike tuleks ennetada, kunagi ei tea, millal pole võimalust, see võib nii kiirelt kaduda. Ah mis iganes.
Ma pole jõudnud veel iseendaks hakata. Ma olen olnud tükk aega keegi teine ,keegi ajutu. Keegi, kes jookseb igal võimalusel järel, kes ei mõtle ega sunnigi end mõtlema teatud asjadele, kes hoiab mõttetult kinni asjust, mis peaks juba ammu mälestuste hulka asetatud olema. Kus üldse mälestused asuvad ? Kuhu aeg läheb kui ta läbi saab ? Kuhu aeg kaob ? Kas on mõni koht maailmas, kuhu kõik möödund aeg läheb ? Kõik head mõtted ja tunded ja kurvad ajad ja kõik muu oleks koos kuskil kohas ja vahel harva sinna sattudes .. mul läks mõttelõng käest. Kunagi hiljem räägin. Kuigi, ma ei tea, kunas hilja on.
Lihtsalt kuradi vihale ajav on nõrkus, no nii haige nõrkus, mis sööb poole minust jäägitult ära, juba on seda teind isegi vist. Mul on vaja rääkida.
Ma ei ütle, et ma tahaks, et see aeg, talv, saaks läbi. Tore oleks, aga ma tahan siiski näha kõike, mis tuleb, võtta see vastu. Kindlalt midaig huvitavat.
Ja Marioniga olen tülis.

you were my everythinggggggggggggggggggggg
päev oli nagu päev ikka, mind üllatati

ma tunnen end hetkel nii valusalt ja kasutult ja kaks küünt on ka murdund.

MIKS KURAT SA ALATI TAGASI TULED

love me if you dare

mm. eile oli erkki ja lauri sünniäev. ma oleks pidand sinna jõudma mingi pool 9, jõudsin pärast 11. läksime erkki poole ja. ei tore oli, palju eelmisetalveüüberhäidsõpru, palju mõtlemisainet ka. ma pole lahti lasknud. ma jõin paar õllet tja midagi veel aga mul on kuidagi selline tunne, et istuks õhtuni siin voodis oma jalavalu käes.
mulle ei meeldi kõigisõbrad. inimesed, kes on kõigi sõbrad. ma küll pole. ( ja hatšuu painkiller ) nii. kõigisõbrad. mulle ei meeldi sellised. need, kes leiavad, et kõike saab kõigile rääkida. ah suva, ma ei viitsi praegu kirjutada, pärast

ma ei tahaks kunagi vanaks saada. ja ma ei tahaks kunagi klienditeenindajaks ka saada kuskil.
vaesed noored teenindajad, kelle juurde tulevad poolkurdid vanainimesed ja tahavad teada, et miks nende mobiiltelefooon näitavad veidraid numbreid ja siis kümme korda küsivad üle.
meil käis naabrimutt. ta tahtis teada, miks tal sõnumeid pole. saime vennaga kahepeale bitteri šokolaadi..
ta tuli tagasi. vend näitas uuesti, et C TÄHEGA SAAB KÕIGEST VÄLJA VAJUTAGE AIND C´D JA KÕIK ON OK. selle peale pistis naabrimutt talle tüki viinerit suhu. nii armas.

diisel stooit ookolo sjemnaatsat kron.
ma hakkasin venekeelt uuesti ,korralikult õppima.
bõõstra ja vesjeelo, kuues ja seitsmes klass.
igatahes on mul sitaks halb olla hetkel, kohvist.

mul on praegu vist kohutavalt kurb olla. esiteks, ma ei oska füüsikat ja teiseks, ma tunnen tohutut igatsust üleeelmise kevade järgi. ma nii igatsen lihtsat ringi jalutamist kevadetallinnas, sadamat ja merd, linnahalli, turbat, mekut ja ta õde ja jane ja siimu ja kõike, ma nii tahan seda tunnet kunagi veel ,mis mul alati nendega oli. aeg läheb nii kiirelt, nagu meku just ütles. tõesti nii kiirelt, liiga kiirelt. kurb on.

teate, mul on nii süümekad, et mul pole kolm füsa tööd tehtud. ja et ma ei tee ka neid hetkel. ja et ma ei õpi nagu vaja. mul ausalt kõhus keerab ,et ma nii laisk olen ja midagi ei oska kunagi. kuradi raisk

MA KARTSIN, ET MA EI MÄLETA OMA PARIMAT KEVADET,
MÄLETAN !
JUST TULI MEELDE JA SEE TUNNE ON NII HEA, ületamatu. mul on hetkel niii hea

ma tunnen kohe taeva järgi ära, kui kevad algab

eile olime jälle kirsi pool. ja mul oli igav. peaaegu koguaeg. kõik olid kohal, aga mul oli täiesti eraldatu tunne kuidagi. see selleks. tulin koju, avastasin, et ma olen üksi ja kolisin suurde tuppa filmi vaatama.
täna hommikul ei tunnegi end peksasaanuna, jeei ^^

eilee olime kirsi pool, sõime ja vaatasime omenit ja vaatasime pilte ja üsna häää oli.
hommikul ärgates meenutasin eelmist õhtut ja tugevalt kahtlesin mõttes, et kas ma sain eile peksa või ei saand. mm. ei saand. tunne on küll selline. parema käe esimene sõrm ei liigu, põlv on marraskil ja üleüldse sinikaid igalpool. kõigest trenn.

Et teil oleks sama kevad nagu mul .

Tegelikult nägin ma ükspäev midagi veidrat. Ma olin magama jäämas kui mind kummitas Laura - Muusa. Ja vaatasin aknast välja pimedusse ja ümisesin vaikselt laulu edasi, mõtetes muidugi. Silme ees hakkasid järsku jooksma sellised õnnelikud pildid. Kevadine öine taevas Tammelinnas. Varikupoe bussipeatus kevadel. Üldse kevadõhtud. Naervad klassikaaslased. Kuid kordus koguaeg kevadine Tammelinn. Mul oli hetkek tunne, et ma vaatan välja ja ongi kevadtaevas. Talv oli. Südames on kevad. Ma olen üleni kevade inimene vist. Südames on kevad aastaringselt. Ma tunnen end kevadel kõige paremini vist, päris kevadel. Kerge tunne, parem kui suvel. Nii ilusad on olnud mu kevaded ,kõik kevaded. Ma tunnen üüüüratut rõõmu kui ma näen, et päiksekiires sulatavad lume üles. MUIDE, ma pole seeaasta mitte ühtki jääpurikat näinud. Mitte ainsamatki. Ja kevadpäike - iga aasta nii sarnane ja nii erinev, nagu iga kevadki. Kevadel on kõik ilus, inimesed ja armastus ja õppimine ja muru ja. Tekib tahtmine varastada uneajas mõningaid tunde, et lihtsalt nautida seda kõike, mis väljas on. Õhtuti arvutis istumine avatud aknaga, pärast kooli õues õppimine, trenni minemine päiksega - see kõik annab niii meeletult energiat mulle, et ma lihtsalt ei suuda oma kevadearmastust kuidagi väljendada.
Keemiat õppisin ka täna, tänan Roltsssssssss, ma sain selgeks. Ma tõepoolest sain asja selgeks. Natuke lugesin inkat ka, moskiitodest ja ajust. Triinu ja Kelliga läksime linna ,läksime Illegaardi, kus olid Leili, Allan, Merka ja ta mees, Maari, Heiki ja Anita, nendega on tore, alati on nendega tore ja hea. Taavi helistas, kutsus Pleissi, läksime sinna ka. Tanel ja Mel olid ka. Nendega oli ka tore, ma tundsin end üle pika aja nendega hästi. Nüüd on hea, rahuloluu, kõik.
Kell on 23.13, peaks vist ära magama keerama. Igatahes, 18. jaanuar on Lauri ja Erkki sünnipäev, sinna ka mineek. Ja homme teen midagi kindlalt. Kõik on ilus !

täna ma tundsin üle pika aja rahulolu.
üle seitsme kuu kui täpsem olla.
aitäh :)

kuskilt kaugelt ja ei tea, mis on ees

Me pole nädalatki koolis käind kui ma juba tunnen, et ma vajaks aega juurde. Või tegelt, kas just juurde, aga mõni hetk lihtsalt tundub, et tähtajad kukuvad liiga kiirelt ja kõvasti vastu pead, Hamlet ja füsa tööd ja keemia järeltöö. Ahjaa, täna tegin süüa kodus, mul on nüüd väga halb olla. Tehkem omad järeldused.
Hetkel koristan, sellega ennetan isa halba tuju. Tegelt seda enam vist ennetada ei saa, see juba on võrdlemisi kehv. Mind hetkel huvitab vist see, kas ja kes seda üldse loevad siin, vahel on nii tahtmine, et keegi loeks kõiki neid ridasid siin, vahel aga tahaks täiesti privaatseid mõtteid siia kirjutada. See selleks.
Homme on pidulik päev - Hamleti vastamine. See tähendab, et me saame sellega loodetavasti vähemalt pooleldi ühelepoole, seega jääb mul aega muid raamatuid ka lugeda. Yay, potter ^^.
Ma olen taband end viimasel ajal õue vaatamas ja mõtlemas ( welldone, helena ). Tegelikult on koguaeg vist üks mõte, mis kaob ära kui ma hakkan selle üle mõtlema. Ei, te ei peagi aru saama vist, ma pole isegi selgusele jõudnud veel. Hetkel mõtlesin Tuulist näiteks. Mis ta teeb, kus ta on, kuidas tal läheb. Kurask, pidin vanaemale helistama. Teen seda .. homme.
Viimasel ajal on tekkinud koguaeg soov kellelegi saata mõni soe sõnum. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et õues on külm ja süda on soe või võtkem loogilisem variant - mul on lihtsalt hetkel kõneaega.
Ma ükspäev tahtsin kevadet. Nii väga tahtsin, et ma peaaegu olingi seal. Sellist kunstigümnaasiumi kevadet, kus on kehalise kasvatuse tund, 9.a klass, endine klass, me suundume vahetunnis juba välja, et päikese käes istuda, turnida isegi natuke, istuda keskel, mururingil. Rahvastepalliplats oleks pooleldi veel varjus, seal oleks külm. Siis patseeriks uudo mööda oma siniste dressidega ja me irvitaks ta üle. Piret oleks kohal kindlalt, Triinu oleks ka ja. Kirss ja Kristi tuleks väikse hilinemisega. Linnukesed oleks. Igatahes, ma olin ükspäev pooleldi seal. Mõtetes.
Ma olen mõtetes igal pool olnd viimasel ajal. Mälestustes. Hea on, koguaeg on hea siis. Üks mälestus on kevadest, mille peale mõteldes ma tunnen täpselt seda tunnet, mida ma siis tundsin, sellist tunnet, mille peale ma natuek jään vait ja tunnetan seda ja siis on see möödas jälle, jumal tänatud.
Põhimõtteliselt peaks ma minema ja koristama veel natuke, siis unerohtu võtma ja magama keerama. Ah eiii ! 30 lk Hamletit veel.

üks tähelepanek veel - ma tundsin täna mõni hetk endal ajusid, jah, sa lugesid õigesti

ma praegu igatsen, korralikult igatsen, oma mari seal kaugel armeerikas : ((

ma tahaks kõrgelt vaadata alla halli merd, kollaste lehtede keskelt, vihma käes.
echo in my soundddddd

she´s like heroin

Mann,
ma tean, miks me kuulasime ja armastasime soadi,
miks me ei peksnud teineteisel hänki pärast hambaid välja vaid lajatasime ainult ananasi vastu leivaka seina,
miks me saime varem öelda, et me pole kunagi tülitsend,
miks me riskime koguaeg igasuguste asjadega,
miks me kärsatame teineteise juukseid ( okei, mitte minu omi enam ),
miks me pole kunagi üksteist tappa üritand,
miks steven on alati kirss tordil olnd,
ma tean isegi seda, miks meil oli tädi heljuga koos tore tema pool,
ma saan aru, miks me kannatame su ema igakord välja,
ma mõistan iga korda kui sa tahaks mu mõnda jäset täiega peksta,
tean ,et sul pole ka vahest lihtne,
tean seda ka, miks meil polnd kunagi talviti ketsidega külm,
miks me end koguaeg ehime,
miks ükskord me panime korraga msninimeks i felt like the biggest asshole,
miks meil kunagi voodis kitsas pole,
ma tean isegi seda, miks ma peaaegu alati kasvõi turtsatan su nalja peale,
isegi seda tean, miks me rolleriga ei lendand vastu naabriaeda,
ma tean, miks mul kunagi sinuga mark pole,
miks me võime pool päeva lihtsalt maha molutada üksteise pool,
miks me teeme alati näo, et omatehtud toit on söödav,
miks me üldse oleme nii kaua vastu pidand,
miks meil pole kahekesti ka igav.
Ma tean neid kõiki põhjuseid kui ma praegu vaatan õue ja seal on lumi ja kõlarites lõugab serdzi tankist BANANABANANABANANAAATERRRRACOTABANANABANANATERRACOTAPIE ja siis mõtlen ikka ,et ma tean kõiki neid ja palju enamaidki põhjuseid ju. Meil on lihtsalt teineteist nii palju vaja.
: )

MA TAHAN VÄRINAT
OOTUSTUNNET
TAHAN JAH
motivatsiooni

ma ju peaks istuma voodis ja tuupima pähe kunstiajalugu, sest mais tuleb SUULINE eksam seal, aga ma ju ei tee seda ,ma istun siin ja kakun küüntelt geeli maha ja mõtlen, et varsti tuleb tegelikult kevad. 73 päeva on kalendri kevadeni, 128 päeva on mu sünnipäevani, 100 koolipäeva on suveni.
mul on ikkagi hea, hea heaaa !

Ma olin pmst terve vaheaja Manni pool, kusjuures polnd üldse nolifemise tuju, mitte ükski hetk vist. Hea oli.
Üldse on praegu hea vist, mingil teadmata põhjusel. Natuke talve tunne on peal, lõhnad ja kõik on talv. Ja samas on südames kevad, kevades süda. Kõik on kevades vist, kogu aasta. Kevad on heam isegi kui suvi, jah !
Igatahes, see esimene koolipäev venis natu näts, võrkpall armastab mu küüsi, mida enam pole ja nüüd ma lähen panen juukseõli pähe, viilin küüned korda ja õpin kunstiajalugu.
Kassid kaklevad. öksfhsalgikadmg,alg khhhhhhhhhšššššššš