Ma pole põhimõtteliselt pool aastat mitte sõnagi kirjutanud ja nüüd kui istun hambavaluga kodus ning tuju ei ole ka parim, kavatsen kirjutada.
Ma olen päev otsa Harry Potterit vaatand ja valuvaigisteid neeland. Ja mõtlend. Oli pidu. Kerli ja ta mingi sõbranna pidasid koos kuskil kolkas sünkarit. Selline väike koht ja päris palju rahvast. Enne seda olin Tallinnas, hommikul Rauli, Maiki ja Robiga läksime, tsillisime niisama ja olime Teeviidal. Tegelt oli täiesti tore. Kui koju jõudsin, sättisin kiirelt ja siis Leili sünkarile. Õnnetuseks suutsin oma ilusa punase roosi bussipeatusesse jätta ja jõudsin läbi selle sitase ilma sihtpunkti. Olin seal vaid tunni ja siis tuli ema koos Triinuga mulle järele. Sel ajal kui neid bussipeatuses ootasin olid seal sellised 12-15-aastased ahvid, aga mis neist ikka. Kui Triinuga Kerli sünkarile jõudsime oli mõnel käpp juba maas. Vaatasime õudusega ringi ja mõtlesime, et PEAB jooma, seda õhtut me ilma joogita üle ei ela. Võtsime veini ja siidri ja siis hakkas juba tuju tulema. Vahepeal juhtus veel igasugust draamat, millest ma isegi aru ei saanud ja mis vahet sel enam on. Triinu suur 18 sai ka vastu võetud. Nagu alati täitsin ma sanitari osa ja mingi hetk saabusin koju ning kohe panin ketti -.-
Järgmisel hommikul ärkasin üles kohutava oleku peale ja mõtlesin, et muidugi oli mul vaja sinna sünkarile minna. Aga noh, läbbbuuuuuu ja lõbu või mis.
Igatahes istun ma hetkel voodis ja Azkabani vang just lõppes. Ema suutis mu ka välja vihastada. Istun venna suure pusaga voodis ja külmetan ja vihastan. Sain vist mõtlemisainet või jah.