ah kurat, jaaaaaa
folkisime ju
triinuga eriti.

rand, kolm preilit, üks tundmatu
'kust te pärit olete?'
'roheliselt planeedilt'
'siis me tuleme ühest kohast'
'jaa, naabrimees oled meil'
'just, ainult kiviga visata ...'

Ma kirjutan selle jutu ära nüüd enne, kui meelest läheb.
Mul oli väga naljakas täna. Läksin vanaemaga Ihastesse sugulaste juurde kaasa.
Panin selga mingid uvakad vanainimese riided, allapoole põlve seeliku ja mingi jaki, mõtlesin, et hea mulje vanematele sugulastele pole paha. Ootasime vanaema juures, et onu Rein meile järele tuleks. Kuna ma ei tunne vanaemapoolseid sugulasi, siis ma ei teadnud ,kes või mis mind ees ootab. Ootas aga pruun Šigulii ja keegi vanamees, keda olin matustel silmand. Jebisin tükk aega uksega kuni sain autosse istuda ja turvavööga jändasin ka mõned minutid. Sõitstime siis oravanäoga tädi J(u/o?)hanna poole, et ta ka peale võtta. Istub siis vanadaam autosse ja ütleb, et kus on ikka vana loks auto. Sõidame kuskile kesklinna, et võtta teine auto ja siis istusime sinna, mis oli volkswagen hoopis. Sal ei oskand tädijuhhanaaa turvavööd peale panna ja mina surusin rusika kurku, et naeru summutada. Sõit hakkas ihaste poole.
Olime kohale jõudmas ja selle sõidu jooksul suutsid nad mu nii marru ajada ,sest nad täiega vaidlesid omavahel ja ignoorisid mind. Igahtahes, kohale me jõudsime ja lükkasin auto ukse lahti ja astusin oma vanamuti riietega välja. Tervitan sugulasi ja siis astub minust kaks-kolm aastat vanem kena kutt uksest välja. Tore. Mina seisan, juuksevärv välja kasvand, vanamuti riietega ja vahin otsa talle, ta tuli tutvustas end muidugi viisakalt ja mina mingi ä mölhsa amidasjsaa tere.
Õhtujooksul itsitasin nii mõnigi kord veel üksi ,eriti siis, kui pärast söömist võeti kaks akordioni välja ja hakati laulma 'minu isa oli kuldimunalõikaja'.
Ei, nalja sai.

saan üle, mõistan, saan aru.
miiu, ole pai ja puhka :(

(W)

me jäime hiljaks ja ei kuule enam eales, kuidas kellukese helinal lippab koju meie miia.

ma olen hetkel endast väljas, sest helistasin just marionile ja tal on ikka veel see sama hädaldav, solvunud hääl, mis mind ajab totaalselt marru. tal on see hääl sellest päevast saati kui ma temalt totaalse näopeksu osaliseks sain. topicuks oli minu isekus ja olematu oskus sõber olla ja et ma teen kõike valesti ja leian, et mõned inimsed pole arukad ja. olgu võtan omaks, aga kurat kuidas ma vihkan vanade probleemide üles kiskumist, ma surun nad just endast eemale ja ei tegele nendega. ma olen hetkel endast välja viidud, sest mina ju üritan normaalselt suhtuda aga ta lihtsalt s*tub mulle näkku selle peale

the call

Aega on viimasest sissekirjutamisest juba roppu moodi merre vooland aga enne kui ma ajast heietama hakkan, tahan konstateerida fakti, et mina käin tööl. Sul, kes sa seda blogi loed, vajus ilmselgelt muie koos küsimusega, mis tööl, näole. Renoveerimis firmas lihvin, pahteldan, värvin kõike, mis ette juhtub, sitase rahanatukese eest, aga suvi tahab elamist ja ülemus on hipi.
Puhkand olen ka, käisin perega mereääres, kus mu isa näitaks, miks just tema peaks kandideerima Maailma Parima Solvuja tiitlile. Termidest, merest ja muust pole mul mõtet siin kirjutada, sest ma lihtsalt ei oska seda mõnu siin kirjeldada.
Üldiselt on muidugi aind töö, töö, töö. Liisaga hakkasin rohkem suhtlema, muidugi ka töö tõttu, aga ta on üks ütlemata jõhker kiisu, peaks märkima. Temaga on tore.
Käisime peol ükspäev. Või tegelt kaks päeva. Maailmas ja Genis, kus mõlemis oli tore. Genis oli mingi totter multikas, mida üks poiss ei olnd endasõnul varem näinud aga ega ma talle väga kaasa ka ei tunne selle pärast.
Laupäeval käisin isa ja vennaga pärnus, ema on juba soomes. Päike ei kadund hetkeks ka pilve taha ära ja see sumin ja soojus jättis mu päikse kätte magama, mis oli kirss tordil kui arvestada fakti, et vennaga olime kaks tundi järjest meres ja mängisime lolli. Kui ärkasin üles kui isa küsis, et kas magan ja muidugi vastasin eitavalt, siis tundsin karusselli.
Ühel päeval lähiajal tundisin veel karusselli, aga kurat seda teab, mis päev või miks üldse selline konditsioon oli. Rääkides konditsioonist, siis ma lihtsalt pean siin ka rääkima sellest, kuidas ma austan inimesi, kes isegi kõikse kõrgema joobeastme ajal võtavad meigi maha ja pesevad hambad, et mitte hommikul näha peeglist inimolendit, kelle näol ilmselgelt on terve öö piison istund ja sööbik&pisik ööotsa suus hard rock laagrit pidand.
Hinges hakkab mul valus, kui vaatan endast nooremaid ja nende lolluseid ja mõtlen, et ma ei ole ilmselgelt enam kunagi nende vanune. Jah, selline mõte, hoolimata sellest, et olen 17.
Homme turnin ilmselt jälle tellingutel ja ühel päeval nägin unes, kuidas endine silmarõõm muutus homoseksuaaliks.

teate, mul on nii kritiseeriv tuju hetkel ,sest ma vaatan orkutist inimeste uusi pilte ja minu enda silme all sünnivad lollid küünetehnikud, kes on elulõpuni lollid küünetehnikud ja see on jube, mul on kergelt kahjugi neist.
vahel on nii peast tühi tunne, et karju appi ja mõtle, ei tahaks üks hetk lihtsalt hinge ja pähe ja varvastesse ja hammastesse ja soolikatesse rahu. ma ei tahaks seda endale öelda, aga vahel on ikka häbi, kui loll ma suudan olla.
täna päästis üks lahtiste kingapaeltega oss päeva, mitte küll mul, aga vanainimesed muhelesid tema teo peale küll. meie armastatud gobusi juht muidugi ei märkand naist lapsevankeriga, kes tahtis aardlas maha minna ja sõitis rahuga edasi KUID bussis viibis sollipäevitusega helesinisesse riietatud lahtiste kingapaeltega oss, kes tormas bussijuhini, räuskas NAHHUI SA EI NÄE VÄ ja aitas rahuga lapsevankri bussist maha, mille peale ta pikkade küünte ja kiharatega tsikk muidugi oli hellaris ja patsutas tunnustavalt oma konksus geelküüntega ( mis tõepoolest olid KONKSUD ) kutile õlale, et küll ta tegi täna hästi. huvitav, miks ma küll tambin pead vastu ettejuhtuvaid objekte alati kirjandi vigadeparandust tehes ?
homme lähen vanemate ja vennaga kuhugi trippima, ma loodan, et ma olen saand üle oma totakast elust siis.
tööl käin ka muide, kuigi paremameelega muidugi ei käiks, aga pole paha tolmu nuusata ,iga kogemus on kogemus.
mul on tänaval pime ja hea, käisin Mardi pool ja ei olnd nagu vanasti.
muide, ma pole kunagi mõelnud enda ära tapmisele, ma arvan, et ma teeks midagi ikka valesti ja ei saaks hakkama.
eile lõin endale noaga kuklasse näiteks.

olin viljandis ja laamendasin puudega ja mõtlesin, et tahaks pidu.

täna nägin ka und.
oli talv, läksin robi ja rauliga kuhugi aeda, kus oli väike värdjas koeranässakas. ma ei kartnud koera ja läksin tema juurde ja raul tegi mu selja taga suitsu kui koer mulle jalga kinni hüppas ja siis lumi oli verd täis ja robi aitas mul jalga puhastada. ja mingi maa oli eesti ära okupeerind, maitea, venemaa või keegi. läksin kuhugi tuppa ja muretsesin, et kus mu isa on. seal oli see sama värdjas koer ja ma viskasin ta trepist alla ja siis tuli mu isa ja ma muretsesin, et kuidas ma inglise keelse kirjandi ära teen sest mul oli null mõtet ja siis ma muretsesin, et kus robi ja raul on ja ma terve uni täiega kartsin.
teine okupatsiooniunenägu juba -.-

teate, ma olin täna maal ja mõtlesin, et mul on veel nii mitu õnnelikku noort kevadet et mul tuli kohe hea tunne peale ja mul on terve päev hea olnud ja elu on ikkagi nii kena.
ema armastan ka, mul on temaga nii tore : )
ja täna viljandissse