vahel on selliseid juhtumeid, kus inimesed hakkavad koos päikese poole ronima ja toetavad üksteist ja vaata kui üks on kõrgemal, siis annab teisele käe et mõlemid tippu jõuda ja üks loodab ikka teise käe peale. aga kui üks hetk on see ohoo me ei vajagi teineteise abi, siis see, kes on kõrgemale roninud lendab alla seal pilvepiirilt, sitemal juhul muidigi otse südame peale ja südamed on nagu inimesed, erineva tugevusega, mõni mõraneb ja eriti jamal juhtumil ikka kümneks tuhandeks tükiks laiali. nii need südamed murduvadki.
oh dear, mida ma tahaks rääkida, aga ma lihtsalt ei taha, et kõik seda loevad.
hing muud ei vaja, kostab südamelöökide kaja.