Läksime emmega tülli, sest ma ütlesin talle, et kõik käivad autokoolis ja ma tahan ka nüüd ja ta ütles, et ei saa, sest kui nad üks hetk pakkusid, et mine, siis ma ei läinud. Ja nüüd ei saaaa. Mingu persse -.- eks ma siis olen kunagi raamatukogu töötaja, sõidan ainult bussidega, toidan kasse, sõpru näen iga 20 aasta tagant koolikokkutulekutel. Kõik see selle pärast, et ma ei saa autokooli minna.
Eval on load ja mul pole -.-

Eile käisin Gerli ja ta klassiõega kossu vaatamas, üle ikka vägaväga mitme aasta. Arrrrrrrmusin ära Nate Foxi, kes on 32-aastane ja tundus nii kuri ja närviline ja hea ja kapp, et ma arrmusin ära : D ja Kevin Lyde oli nunnu suur karu. Ja Josh Pace. Ja Timo Eichfuss. Jaaaaaaa Doronin näeb välja nagu Cupido. Jaaa Sanikidze on nagu tapja:D Ma räägin nii haiget juttuu, aga tüüpiline naine - ei vaata mängu vaid mehi.
Käisin Mari sünkaril kaa, kõik olid harjumatult kained ja tsiviliseeritud. Ah suva, õhtul kirjutan parema sissekande. Lähen pesen pesu parem.

Eile käisime nats väljas Kirsika ja Triinuga, kell 11 juba magasin. Täna tuleb piiiiiiiiiiiiiikkkkkkkkk päev !

Mu unenäod kohutavalt piinavad mind. Ärkasin paar hetke tagasi sellise une peale.
Korraldasin mingi simmani enda juures Viljandis. Raul, Robi ja siis ülejäänud olid mingid suvalised kutid. Mu vanaema oli teises toas o.O Simman käis ja siis läksin vanaema juurde, et noo mis toimub, mis teed ? Ta ütles, et kuulan, kuidas teil pidu käib, joote veini ? Ja siis järsku tuli tuppa äsjalahkunud vanavanaema vaim. Jooksin vannitupppa ja haarasin mingi kuti kaasa, palusin tal ukse ette seista ja ust kinni hoida ja järsku hakkas vanavanaema vaim teiselt poolt ust kolkima ja sisse pressima. Ukse vahelt valgusid läbi jubedad valged sõrmed ja kisa, mis lubas selle kuti ära tappa. Kisa lubas, et leiab mulle miljon korda parema kuti. Ja siis ma ärkasin üles.
Eile ja üleeile nägin unes, et pidu oli mu tartu vanaema korteris. Jälle mingid suvalised inimesed, vanaema-vanaisa teises toas ja hindasid mu sõpru. Lihtsalt nii jubedad unenäod ja ma ei saa aru, kas keegi tahab mulle nende läbi midagi selgeks teha :S

Ma mäletan päeva kui mu vend arvas, et Furbyd söövad plastiliini. Ja ma mõtlen väga tõsiselt elu lõpuni eesti keele õppimisest.

Emaarmastusele,
kordaläinud tegudele,
paduvihmale,
kollasele tapeedile,
nartsissidele,
muusikale
kirjutan su nime.
Tennisepaeltele,
karedale külmale,
kevadilmale,
pärlitele,
kõigile vaidlustele,
spordikotile,
isa kõrvadesse,
kirsitubakale
kirjutan su nime.
Sigarettidele,
võõraste inimeste laugudele,
mõttetult veedetud tundidele,
tähtsatele otsustele,
südamest tulnud naerule,
närtsinud lilledele,
kustunud sõprusele,
punutud korvi vahele
kirjutan su nime.
Loojuvale päikesele,
tõusvale lootusele,
nurruva kassi vurrudele,
valuvaigistile,
usule,
taeva lindudele,
elu värvidele
kirjutan su nime
Rohelistele silmadele,
naerule,
oma kalli sõbra kätele,
kleitidele-pluusidele
kirjutan su nime.
Täringutele,
surmahirmule,
koduvõtmetele,
kadunud valgusele,
eksinud teelkäija mõtetesse,
pisaratesse,
juhustele,
purjus mõtetele,
tehtud vigadele
kirjutan su nime.
Puudutustele,
teadusele,
kohtumistele,
kõige hullemale
kirjutan su nime.
Unenäopüüdjale,
fotodele,
kohtvalgusti pirni sisse
kirjutan su nime.
Põlenud küünlatele,
hommikuvalgusele,
tolmukübemetele
kirjutan su nime.
Õunaseemnetele,
parketile,
hambaaukudesse
kirjutan su nime.
Õnnelikesse lõppudesse,
kardinavoltidesse,
silmapilkudesse,
halbadele naljadele
kirjutan su nime.
Suveöödesse,
headesse hingedesse,
pingelistele hetkedele,
valgustkartvatesse mõtetesse,
päikesesärale,
kaotatud lahingutesse,
lepitud vaidlustele
kirjutan su nime.
Kahetsetud tegudele,
öistele kõnedele,
armastusele
kirjutan su nime.
Igatsusele,
padja alla,
naabri koera rihmale,
lume jälgedele
kirjutan su nime.
Õnnetustesse,
enda südamele,
surmale,
juhuslikele kohtumistele,
alkoholile,
kõigele keelatule
kirjutan su nime.
Säravatele hetkedele,
esimesele kevade soojale,
viimasele hingetõmbele kirjutan su nime.
Vabadus.


Ma sain hullu inspiratsiooni kirjanduse tunnis, pean alandlikult Mägi ees tunnistama, et ma ei mäleta, kes selle luuletuse kirjutas, aga see oli igatahes 'Vabadusearmastus'. See on küll hästi leim, et ma kirjutan kellegi teise luulet, aga need on minu mõtted.

Äkki oled tundnud, et kui on järsku suur õnn kaela sadand, siis tuleb õnnetus? Kohe? Ja siis nagu jäädki ootama, et midagi juhtuks. Ma istusin pärast trenni autosse, ema säras, sest tal oli päev ikka väga kordaläinud. Ma rõõmustasin kaasa aga samas näris sees sitaks mõte, et nüüd juhtub midagi halba. Mõni auto sõidab meile sisse või tuleme koju ja isa on ära surnud või midagi hullemat. Kogu tee koju vahtisin pingsalt ringi, et ühtki autot ega bussi ei tuleks. Kuidagi nii kartsin ja endiselt natuke kripeldab seest.
Igatahes oli trenn naljakaaas. Meid oli 14 ja 6 neist olid poisid. Trenn meenutas halenaljakat väikelinna kultuurimaja üritust, kus olid kokku saanud poisid-tüdrukud, sattunud ühele platsile ja siis natukene edvistavad, pärast mängu tõmbavad neiud endale D&B vööd peale, Cuessi kotikesed õlale, Cartini teksad jalga ja Northbridge'i joped selga, poisid selga Adibase dressi ja Nihe tuuleka. Minnakse tehakse koos külapoe ukse ees kamba peale ära pakk Paramounti, võetakse 4 gin energyt ja minnakse kultuurimajja tagasi - seekord simmanile. Puldis on DJ, kes keerutab kuumimat muusikat - mr. happymani, nikit, ruki vverhi ja ka kaugeltmaalt muusikat, LADY GAGAGAGGAGAGAGAAAAA :O. Õhtu jooksul on kindlasti mitu draamat, eostatakse vähemalt 4 noort ilmakodanikku ja minnakse koju magama. Nii iga neljapäev, kell pool 8.
Tegelt päris nii ei olnd, aga peaaegu.
Mul oli täna jälle meelde midagi haaiiget ja rõvedat. Kui me olime väiksed, kuskil 2. klass, siis käisime Annelinnas Triinu ja Taavi lasteaias ujumas. Tüdrukud eraldi ja poisid eraldi. Kui lasteaeda kohale jõudsime võttis meid vastu tore onu, kes meid lahkelt pesta aitas, ehk ise meid nühkis ja kuivataski. Vahva, või mis. Poisse ka, btw.
Päev oli tegelikult vahva. Kuigi ma ausalt kardan, et ma sean endale Marioni suhtes jälle liiga kõrged ootused ja varsti kirun jälle teda kuskil vaikselt. Aga noh, ma tõesti loodan, et nii ei ole. Aga nagu Maret ütles, et tülid teevadki sõpruse tugevamaks. Kurradi tugev sõprus peab olema. Ma lihtsalt pean siinkohal tsiteerima The Sun'i lugu, 'Soovin head, kus ka iganes sa viibid, hei, mis teed ? kuhu viinud sind su tee on? on nii hea, et mu unistused hoitud, kindel see, sinu juures nende paik on' :) nii on.
Vahva päev. Hoia ennast !

So I thought ja mul jääb aju seisma.
All your twisted thoughts free flow to everlasting memories, show soul. Kiss the stars with me! And dread the wait for stupid calls returning to us to life we say to those who are in love, it can't be true 'cause we're too young. I know that's true because so long I was
so in love with you

Ma tegin lõpuks targa lükke, küsisin Marionilt, kas ta tahaks välja tulla minugaaaaa. Ma loodan, et ta seekord jõuab. Sest ma ausalt päris sügavalt tunnen temast puudust.

Eile oli paastumaarjapäeeeev ja ma istusin näljas ja kusjuures ma tunnen end isegi natuke paremini. Ja eilset päeva ma eriti ei mäleta, ausalt, sest ma ilmselt mõtlesin kogu aja kui väga ma süüa tahan. Tegelt ei olnud nii hull midagi. Täna oli koolis umbes täpselt sama mõttetu kui eile ja mul ei ole mitte miskit tarka kirjutada.
Eile hüplesin vanaema naabri akna all, tahtsin ta tuppa näha, kas kutsikad on seal veel. Hüppasin ja hüppasin ja järsku hüppas teistelt poolt klaasi suur valge koer mulle vastu. Ei ehmatand.

Ja see sitane digi-tv ei näita rocki-kalevi mängu kah veel. Rotid.

Selline päev, kus ma käin ringi ja vaatan inimesi ja nad on nii läbinähtavad ja nii mõttetult loogilised ja täiesti võhivõõraste elud on nii puhtalt arusaadavad ning nii mõttetud, et ma mõtlen, mis kuradi pärast nad üldse kõnnivad ringi. Ma näen mingit karjuvat ja ropendavat piffi, kes on ilmselt pärit kas veerikult või mõisavahest, tal on arvatavasti noorem vend ja vanem õde, mingi krants ja vanemad lahutatud, ta läheb arvatavasti koju, saadab oma ema vittu, istub veidi aega orksis ja kaob õppimata magama. On ka kutt, kes on kõrvuti endast 20 cm pikema tüdrukuga, kes on ilmselt pere ainus laps, vanemate au ja uhkus, lõpetas märkimisväärsete tulemustega kooli, kirtsutab nina suitsetavate inimeste peale ja poes kougib(?) taskust välja oma vanaisa rahakoti, sest ta on selline nunnu vanakooli kutt, kes teab, et ta peab enda koljatist tüdruku eest maksma. Ja siis karjuv paarike, kus tüdruk on ilmselgelt ropkast pärit kahelapselisest perest, kus ta ilmub alati koju sel ajal, kui läheb viimane buss ja on emme-issi lumehelbeke, ta on lihtsalt sattunud sellise kuti otsa, kes on poopppppp ja peaaegu ilus kuid kohutava suuvärgi ja alkoholilembusega (16-17-aastane) ning karjub neiule ''No anna andeks, türa küll!''
Ma lihtsalt kõnnin ja mõtlen, et kui kuradi mõttetud inimesed üldse ringi kõnnivad, kui elutud nad on ja et mul pole homme tõsiselt mitte miskit selga panna. See lause oli mul keelel kogu aja kaubamajas olles, emaga autos sõites. Tahtsin lihtsalt nähvata, et normal, mul pole midagi homme selga panna. Aga mida tema teha saab ? Võib-olla tunda ainult end natuke halvasti, et ta pole mulle kõike võimaldanud, mida mu hing ihkab ( kuigi järele mõeldes on küll.. ). Seega hoidsin selle lause blogi jaoks.
Kool oli täiesti tavaline, isegi mõttetult, vastikult tavaline. Ma tean, et ma ootan kõigest-kõigist natuke liiga palju ja ma tean seda ka, et mu välimus on viimasel ajal nii mõttetu ja ma ei oska sellega midagi pihta hakataa. Ja ma teadvustan endale ka seda, et homme ma arvatavasti enam nii ei mõtle.
Õnneks mul on sitaks õppida.

Täna oli selline veider päev, kus ma sain enda peale kahe inimese viha, kaotasin hambast killu ja värvisin pea kogemata mustaks. Selline keskmine esmaspäev. Aga enda lohutuseks võin öelda, et ausaltöeldes on mul üsna ükskõik, mida need kaks inimest arvavad, hamba saan korda reedel ja juuksed näevad tegelt päris ilusad välja. Ja mis põhiline - ma olen oma enda voodis, kuulan Estelle'i, vend nohiseb teises toas, emme õpib inkat ja iss on garaažis, seega on õnnestunud päev, kõik on kodus ja hea on olla. Üldiselt oli päev hea, sain eesti keele kokku-lahku kirjutamise töö 5 :) trenn oli täna suht mõttetu. Ahjaaaaaaaaa, vahetasime täna Marioniga rohkem sõnu kui viimase poole aasta jooksul. Kuigi meil ei olnud eriti millestki rääkida kui minu tänase päeva äpardustest, aga ikkagi. Ma sain aru, et tegelikult on kõik võimalik kui ainult ise tahan. Sellesmõttes, et näiteks Marioniga suhtlemisel on palju kinni ainult minu suhtumises. Ma olen teadlik, et ma ütlen seda juba mitmetuhandendat korda, aga kui ma peaks kuskil saarel kinni istuma, siis ma teeks seda endiselt ainult koos Marioniga.
Mu toas on korraga nii ilus ja jube, kui ma siit nurga alt vaatan, siis tundub see ahi nii kuri ja ähvardav -.-

Your battle is finally won and He said well done .

the call!

Ma matsin täna, 22. märtsil 2009 oma vanavanaema Lidia Kuke. Ta sündis Krimmis, elas seal mõned aastad 5 venna-õega, tuli Eestisse, käis koolis, leidsin mehe, sai tütred, oli õmbleja ja suri ära. Oma 93 eluaasta jooksul nägi ta palju - sõdu, surma, õnne, õnnetust. Kui nüüd jätta nii loll ametlik jutt, siis ütlen, et matsin oma elu tähtsaima inimese. Suure osa oma lapsepõlve veetsin tema juures Viljandis, laulsin-tantsisin talle, aeg-ajalt kaklesime ja vaidlesime, tagusime päevast päeva kaarte. Ma ei oskagi otse öelda, et mis tema juures ja kuidas üldse mind on mõjutanud, aga tean, et kuigi me ei suhtlend tobedate asjaolude tõttu viimastel aastatel, siis mul on kuradi-KURAADI kahju, et ma teda viimasel ajal vaatama ei läinud. Kui täna kabelisse astusin, lamas kirstus imepisike vanainimene aga hoolimata sellest, et enamasti on surnud inimesed äratuntamatud, siis sain ma kohe aru, et seal lamab minu vanavana. Kuigi ma tean, et see kõik oli tema soov, surra oma kodus, oma voodis, magades, siis tundus see nii haige, võigas, tülgastav, et seal ta lamas, ei teinud mulle tsau-tsau ja küsinud, et millal sa jälle tuled. Kuigi ma saan ju aru, et see lihtsalt on asjade loomulik käik, siis tahaksin ma vikatimehele lihtsalt tappa anda selle eest, mida ta mulle tegi. Ta võttis mult vanavana.
Vaheaeg sai läbi. Kui päris aus olla, siis ma lihtsalt jõin kogu kuradi vaheaja. Kaašdõi djen. Kuigi sellest lausest võis lugeda, et ma aelesin iga jumala päev statal ja lasin walterit või diislit alla, siis päris nii ei olnud. Vein küll.
Reedel oli minu juures vana klassiga väike simman, olime mingi pundiga koos, jõime-sõime, mängisime aliast. Päris mõnus oli. Õhtu kõige mõnusam osa oli muidugi Kirsikaaa (Liina ka!). Kirss jäi siia ööseks ja maandusime taas kuskil kell 6 voodis, mis on regular meie puhul kui ta siin on ja me ööläbi mõnest mehest räägime.
Eile käisin Aivo sünkaril, mis oli ka vääga tsill. Kuigi mängiti mingit lollliiiii mängu, millest ma aru ei saanud.
Kirjutasin enne vaheaega kirjandi, teema oli Pole midagi hirmsamat kui sõda. Kirjutasin sellest, et inimene on sõjas surnud juba siis kui ta maine keha tegelikult veel ringi kulgeb (Nad pidasid kõne ja puhusid pasunat ja riietasid mu mundrisse ning siis nad tapsid mu ära). Mõni aeg hiljem hakkasin mõtlema, et tänapäeval tapavad inimesed end samamoodi, kuid ilma ühegi püssipauguta. Näiteks noored, kes hävitavad enda nooruse lihtsalt mingite haigete, mõttetute tegevustega ja 23-aastaselt on nad lihtsalt kõndivad kehad, millel puudub täielik sisu. Tegelikult ei tea ma, kas sellel jutul siin üldse oli mingi mõte või lihtsalt on mul väga halb eneseväljendus oskus.
Mind on hakkanud piinama hirm. Ma kardan viimasel ajal pimedust, järske liigutusi, üksi olemist. Ma kardan krabinaid, sahinaid, äkilist liikumist. Ja ma söön oliive. Ilmselgelt olen vanaks jäänud.
Jaaaaaa ma nägin täna kevadetaevast, tuleeeeeee tule mu kevad!
Ja Sina, kes sa seda loed, oled ilmselt mu sõber, teadmiseks sulle, et mu igapäevane suurim soov ja lootus on, et Sa jõuaks iga päeva näha ja iga õhtu koju voodisse, perekonna juurde jõuda. Ma soovin ja palun ainult seda, ma küll ei tea kellelt, aga kuskilt kõrgemalt. Hoia ennast.

Kui sa homme enam ei elaks, siis mis sa teeks täna ?

Olime eile Jaani pool ja vaatasime Seks ja linna. Üks hetk, kui me oleme suuremad ja Marion ka meiega uuesti suhtleb, siis me oleme ka ilmselt seks ja linn kõik koooos.
Igatahes kui tulin eile jala koju koos Triinuga, siis oli väljas lihtsalt nii hingematvalt ilus, ma jäin igal pool seisma kus võimalik. Triinu oli vist ammu kodus juba kui ma veel seisin tänaval ja vaatasin, et see on midagi hirmsat, kui ilus väljas on.