Täna, neljapäeval ma nutsin koolis . Matemaatika tunnis. Muidugi sain kohe Vallilt sõimata ka, et miks ma ei tee kaasa. Ma ei nutnud mitte sellepärast, et mul tuleb mata aasta 3 ega millegi sellise pärast. Ma nutsin, sest kuidagi nii .. maitea kas just kurb, aga imelik oli, sest see oli meie klassi viimane PÄRIS matatund. Viimast korda istusime päris koosseisuga Valli Siruli klassis, kus on taga punaste kelkudega kapp. Viimast korda nägime kõik koos päristunnis ( ma mõtlen koolitunde, konsultatsioonid on veel ees. ) Valli igapäev vahetuvaid parukaid. See tundub nii sürr, aga ma hakkan neid tunde igatsema, igat kõhukrampi, mis tuli ennem kontrolltöö kätte saamist, kõiki kolmepalvetamisi, Eva lolle pilke, et ta ei saand jälle aru, Raigo lõputut möla. Ausalt, ma hakkan seda nii igatsema, sellepärast ma nutsingi. Raigo on selline vend, et kelle taga on võimatu istuda, aga järgmineaasta üks suurimaid muutusi on see, et ta hakkab paralleelikaks. Me ei kuule Evaga enam päevad läbi tema kohatuid nalju, EBAÕNNESTUNUD NALI ja WHAT DOOOOOOING ja kõik sellised asjad, isegi see tobe VISKAME HELENALE PLUUSISISSE PABEREID mäng. Ja Sander, alati üks kõige sõbralikumaid , abivalmimaid, kunagi pole kuri minu ja Evaga, isegi siis mitte, kui me üllatame järjekordse lollusega. Aind õpetajatega ta uriseb, ükskord omas mu telefoniga ka täiesti ära. Kes meil siis veel on. Kairi. Ma ei suhtlend temaga no kohe mitteüldse. Viimastel aastatel, kui Evaga istun, siis hakkasin suhtlema. Jõle tark tüdruk ja meil on ühiseid nalju ka olnd, põhilne on siiski tema sünnipäeva pidamine. Ja Kelli ja Triinu. Neist ma võikski rääkima jääda. Omal ajal olime Charlie inglid, oojaa, Triinuga omasime alati Kellit ära.
Kurat, mul pole praegu üldse mingit kirjutamissoont peal, ma kirjutan homme edasi.