there's never a right time to say goodbye

Valgus pole praegu üldse see, mis vaja, olek pole ka see, mis alati. Aga hetkel ongi asju muutund.
Ma räägin asjad nüüd algusest peale ära.
Ükspäev, see võis olle kuskil 8. märts. Olin Orkutis ja mingit teed pidi leidsin Taneli. Jubestiilne poiss, otsustasin talle seda skräppbooki kaudu öelda. Hakkasimegi suhtlema, talle meeldis ka ''Nimed marmortahvlil'', mulle ka. See ka tõmbas mind. Suhtlesime veidi msnis ja siis ühel päeval, mis oli 10. märts, Marise sünnipäev, olin Kirsika pool. Kell oli juba üpris palju, pisin alguses Mardi poole minema, aga Kirss ei viitsind. Siis sain sõnumi, et 'Tsau, kas sa oled linnas? Tanel' . Saatsin vastu, et ei ole, aga võin tulla. Vms. Igatahes, saime kaubamaja taga kokku, pärast kella 11. Jalutasime umbes .. pool linna läbi ? Siis kuskil kella poole kahe paiku saatis ema sõnumi, et kunas ma tulen. Ütlesin, et bussid enam ei käi, hakkan Karlova kaudu jala minema. Tuli välja, et ta elab Lõunaka juures, aga siiski tuli saatis mu Aardlani ära. Siis tuli välja see ka, et tüüp kardab ribide vahelt kõdi. Oi, ma vist ei kasutand seda ära. Igatahes, läksid vist mõned päevad mööda ja saime uuesti kokku ja jõle libe oli ja emajõe ääres sain liikuda aind nii, et käsi tema käes. Kõndisime siis, jõudsime lõpuks Riiamäele ja ikkagi ei lasknud lahti. Ja siis mingihetk hakkas lihtsalt kõik nii, et saime pmst iga päev kokku ja olime koguaeg koos. Kuni olimegi koos. Trepifoobiat aitas lahendada ja puha.
Ühel päeval, kui pidin Taneliga kokku saama, oli Marion siin. Ta oli ka varem Tanelist kuulnud, aga mitte eriti. Siis pakkus Tanel välja, et me Marioniga tuleks ta sõbra poole, kevadet tähistama. Läksime suure hurraaga, Ümera poest võtsime joogid ja saime kokku Meelise ja Taneliga. Meelis oli meie mõlemi jaoks tundmatu, aga juba alguses tundus tore. Hakkasime sihtkoha poole jalutama ja siis Meelis ütles, et me läheks hästi megavaikselt ja ei paneks tuld põlema, sest Elaril on jõlekuri koer. Meie kahekesti muidugi ilgelt kartsime. Läksime siis sinna ja nägime, et keset põrandat on maas mingi karvane .. asi. Ja see oli koeeeeeeeeeer. Tõesti megahirmus :D Õudsalt armas loom. Igatahes, olime Elari aias. Mina, Marion, Elar, Tanel, Meelis. Ootasime veel inimesi. Laekus täiesti tundmatuid inimesi, aind üks tsikk oli meie koolist. Kõik tundusid nii võõrad ja suured. Tehti mingeid Kreisiraadio nalju, mida mina üldse ei mõistnud, ma nii vihkasin seda. Saabus mingi poiss, ratturikindad käes, kõrval mingi nukunäoga tüdruk. Tulevad minu ja Taneli juurde, et noh, tutvusta ka meid nüüd. Katrin-Helena, Anton-Helena. Noh, sinnapaika see jäi. Jõime shampust, Tanel sosistas kõrva, et 'Kevad ongi vist armumise aeg, või mis'. Pärast läksime lebotasime kuskil toas, kui Marion juba ammu Elari toas magas. Aknast kostus Blink 182 - Stay together for the kids. Hetkel kuulan ka. Igatahes, pikutasime voodipeal, ma suutsin isegi magama jääda. Mingihetk ärkasin üles, ajasime Marioni ka üles ja läksime taksoga koju. Meie esimene Tammelinna tripp. Jõudsime koju, veidi rääkisime voodis ja jäime magama. Ahjaa, sellel päeval saime ühe hästi sõbraliku näoga Pupsikuga ka tuttavaks.
Igatahes, kohtusime peaaegu et iga päev jälle. Nädalavahetused veetsime ta sõpradega. Ühel reedel, kui mu ema Tallinnas oli, läksime Place'i. Istusime seal, Katrin, Anton, mina, Marion, Tanel, Andra, Taavi, Kati. Otsustasime edasi minna, emajäe äärde. Superalkost läbi, meie Marioniga muidugi joome Pinacoladat. Kahekesti. Kui sellest õhtust midagi mäletaks, oleks tore. Ma mäletan seda, kui Marion oksendas Pupsiku auto.. autost välja. Igatahes, nädalavahetused muutusid muudkui lõbusamaks.
Ühel nädalavahetusel läksime Punkrisse. Ärge küsige midagi. Igtahes, ma mäletan, kuidas me istusime Taneliga, suitsetasime Al Capone'i, mõnusa vanijemaitsega asja. Ta rääkis, kuidas ta kassi ära tappis, maal. Sel hetkel ma taipasin, et ta on hea inimene, tõsiselt. Mitte selle puhul ,et ta kassi ära tappis, vaid selle, kuidas ta rääkis seda. Nii kuidagi .. maitea ,hingest ? Või mulle aind tundus nii ? Igatahes, sel hetkel ma taipasin, millise kullatüki otsa ma olen sattund.
Möödusid mõned neljapäevad, kui istusin Taneli ja ta sõpradega Place'is. Iga kokkusaamisega lisandus midagi uut, mida meenutada. Kui kevad juba kätte tuli, kutsust ta mind kuhugi .. Nurka. Mureli ja Vaarika tänava nurk, kui ma ei eksi. Jõudsin kohale, leidsin eest tavalise koosseisu - Katrin, Tanel, Anton, Pupsik, Inks, Maarja, Taavi, Meelis, Sven ja nii edasi. Marit. Istusime Maritiga ja olime ilged erakud. Lõpuks läksin koju, sest järgmine oli koolipäev. Tanel saatis mu bussipeatusesse, sest Tammelinna ma ei tunne. Kevad tundus tõeliselt ideaalne, armumise aeg nagu ta Elari pool ammu ütles.
Vahepeal möödus veel nädalaid, kus olime koos. Nädalavahetusi ka. Siis , 4. mai. Oli reede õhtu, läksime Marioniga Pirole, Tanel ja muu seltskond olid seal. Kõik olid omadega kosmoses juba, if you know what I mean. Ja minu tuju oli rikutud sellega, et järgmisel päeval oli pulm ja ma pidin vara kodus olema. Blokkisin elueest Tanelit. Hiljem kodus vägagi kahetsesin seda. Tuli järgmine päev, käisin pulmas ära ja sain uuesti nendega kokku, Marion kaasas. Sven viis meid koju ,vahetasin riided ära ja pärast .. kurat maimäleta, mis pärast sai. Igatahes, tundus nagu asi oleks korras. Maikuu oli, muide. Soe. Tuli pühapäev ja Tanel ütles mulle, et tal on peas segadus. Üritasin seda igal võimalusel iganoreerida. Tulemas oli mu sünnipäev. Sünnipäeva pidu, kõik inimesed kohal, tema sõbrad ka. Tore oli, käidi saunas ja värki. Tundsin, et kõik on korras. Saabus uus nädal, minu sünnipäev oli esmaspäeval. Tundus, et kas ta tahtis unustada, et mu on sünnipäev , unustaski, või oli mingi kolmas põhjus. Läksid veel paar päeva mööda ,teineteist me ei näinud. Oli neljapäeva õhtu, msn. Pakkusin välja, et võiks teha midagi. Ta ütles, et mul on sulle üks jutt. Me ei peaks enam niimoodi kohtuma, ma ei tunne enam seda, mida vaja. Ma ei tundnud sel hetkel endas mitte midagi, lihtsalt olin vait ja palusin teda, et me saaks kokku ja räägiks seda otse. Saimegi, reedel, ennem Merka sünnipäeva. Ta pidi linna tulema kella 8ks, aga jõudis 20.12. Mul läks buss Nõuni 20.30. Läksin talle Vana Kaubamaja ette vastu, ta tuli bussist maha ja ei vaatand mulle otsagi. Ta pilk oli hoopis teine, silmad kuidagi reetlikult ära. Kõndisime ülekäigu teeni ja küsisin positiivselt, et kuidas tal kooliga on ja nii, kuna teadsin, et tal tulevad keemia eksamid ja ma ei tea, mis asjad veel. Ta vastas napisõnaliselt, et normaalselt. Küsisin, et kas me asjast ka räägime. Hoidsin ennast võimalikult positiivselt. Ta rääkis mulle sama jutu, mida ta msnis ütles. Kuulasin, küsisn, et kas midagi teha ei anna. Ta vastas, et ta ei suuda isegi midagi teha. Kõndisime bussijaamas, otsisin oma bussi. Kristi helistas, et ma kiirustaks. Tanel seisis mu ette, ma ütlesin tsau, kallistasin teda. Ta ütles, et ma liiga palju ei muretseks ega kurvastaks. Ütlesin, et ma ei saa seda lubada talle. Ta seisis mu ees, nagu vanasti, kui ma tahtsin midagi lolli teha. Ma ütlesin, et ma ei saa seda lubada, läksin kiirelt bussipeale, sest tundsin, kuidas pisarad ennast välja pressivad. Jõudsin bussi, ostsin sõbralikult bussijuhilt pileti, üritasin naeratada ja läksin bussi tagaotsa ja vajusin Kristi vastu ning lihtsalt nutsin. Ma ei mõistnud, mis toimus. Ma ei saand täpselt arugi . Helistasin oma supervanaemale. Ta rääkis, et kui tema suudab sellest nii kergelt lahti öelda, miks mina ei suuda. Ja et kui ma nüüd Merka sünnipäevale jõuan, siis ma pean tegema nägu, nagu kõik oleks parimas korras. Rääksin Marioniga ka, ta ütles, et ta mõistab Tanelit. Ja järele mõeldes mõistan mina ka. Tõesti mõistan. Kui ma läksin Siimuga lahku, ei tahtnud ma midagi temast teada. Ma ei üritanud teda inimlikult mõista, ma ei tahtnud ta sõber olla. Aga hetkel ma mõistan ja toetan Taneli otsust, kuigi jah. Ma usun saatusesse. Kui keegi suur seal üleval tahab teda minu kõrval näha, siis näebki, pärast koolilõppu, kui kõik probleemid on möödas. Ja kui ta ei taha, siis jäävadki asjad nii. Aeg näitab. Kahju on mul sellest, et kui eelmine aasta käitusin mina Siimuga halvasti ja ei tahtnud teda sõbraks, siis on Taneliga praegu nii. Ahjaa, veidi aega tagasi kuulasin Mika - Relax, take it easy. Seda laulis Marion mulle telefoni otsas, kui Taneliga esimest korda kokku sain ja täiega põdesin. Või noh, mitte ei põdend, vaid selline värin oli sees. Igatahes. Mul oleks tõesti kahju, kui ma ta sõpradega, kes on minu vaatenurgast tõesti ühed vägaväga lahedad inimesed, enam ei suhtleks. Mul oleks kahju. Aga ma ootan ja vaatan. Esimest korda täiesti kaine ja arusaaja pilguga.