Meie põhikool. JA KEVADKONTSERDID, iga aasta !

Teil pole totakaid väikseid asju, milles te ülimalt kinni olete ? Mul on. Vaata allapoole, kui pilte ei viitsi vaadata. :)




































Kui mage, hetkel lugesin mingeid vanemaid postitusi, mis on mingi paar kilomeetrit pikad ja siis nüüd viimased on olnd mingi heal juhul 50 sõna. Peaks parandama seda .
Mis seest teeb soojaks nagu päikene. Õues on hetkel selline nõme valgus, et nagu on päike ja nagu pole ka. Ma istun oma iksnõmedas kleidis ja koristan ühe käe ja viie varbaga. Ja ootan õhtut. Iga aasta on meie kevadkontsert olnd selline, et me ilmume kooriga varem kohale, saali voolab emmesid täiega ja siis me esineme ja otsime samal ajal emasid. Alati on muusikaõpetajad hästi ilusad. Teised õpetajad ei suvatse riideid vahetada. Igatahes, pärast jubedat esinemist koleda lauluga lähme veel korraks keemiaklassi ,korjame oma riided kokku ja pressime ennast fuajeesse, et otsida oma emad üles. Teha paar tiiru kunstikoridoris ja näidata oma kunstitöid. Siis hüppad jälle rahvavoolu ja liigud kooliette. Kell on parajalt 7, kõige ilusam aeg päevast. Päike hakkab kõrgemaid puid paitama ja ema kommenteerib koorikaaslaseid. See on nii Kunstigümnaasium ! Minu kool, lollide kooli, lollide õpetajate kool, punkarite ja stiilitute inimeste kool, retardode kool, lagunev kool, karvasesöögi kool. Aga minu, minu kodu juba 9 aastat. Ja 9 kevadkontserti ! See teebki minu koolist MINU kooli. Alati täpselt samasugune, see teeb meist kasvõi üheks õhtuks täiesti lapsed, sellised väiksed, kes otsivad terve kontserdi aja saalist ema ja siis lehvitavad. Nii lapsed, nii minukool. Ma hetkel täiega istun arvutis, pisarad silmas, sest nii ha on kasvõi üks päev nii laps olla.
Tegelt on meil kooli nalja ka saand. Ja nutta. Kui me sodisime tüdrukutega kooli WC'd ära, geniaalsed roppused MARIS ON LITS. Või siis MARIS + MAIROLD. Või midagi veel debiilsemat. Ja kunstilaager, kus me ennast 6ndikude kohta kasti jõime.
Või see, kuidas Triinu alati kakles kellegagi, kas turvamehe või õpetajatega. Või loopis Kai Taba riiulisse šokolaadi, sest ta sai mu peale kurjaks . Või teeb Sillapaugule ilge tünga ja jookseb klassist minema. Ja see, kui ma sain 7ndas kirjanduse kahe, lihtsalt sellepärast, et ma ei viitsind kohtustuslikku kirjandust lugeda, mis tegelt oli a la 10 lk pikk. JA VALLI SIRULI PUNASED KELGUD, mis jäävad arvatavasti sajandivahetuseni kappi. Appi ,kui palju tuleb lihtsalt ühe totaka koolgia meelde. Kõik need õpetajad, kes on igaüks oma kiiksuga, mõni rohkem ja mõni vähem. Ja söökla karvane piim. Ja kõõrdivaatav sööklatädi.
Mainimata ei saa jätta mu klassikaaslaseid. PÄRLID. Pinginaaber mul, Eva-Mai. Ma ei tea debiilimat inimest. Tundides on meil lõbus, sest meie aju on evo(või evu?)lutsiooni alguses alles. Meile nii meeldib alati külmetada kui kõigil teistel on soe ja siis hädaldada ja siis kõditada teineteist ja saunamehe üle naerda ja tinti imeda ja siis veel naerda ja koiliblika üle kisendada ja ilusti riides käia ja stockmanis käi ja ise täiesti rahul olla. Meile nii meeldib. Aga küsimärgid talle ei meeldi ja matas on tegelt täitsa tark. Või on tal lihtsalt ropult hea mälu. Igatahes, TA EI PUUDU KUNAGI KAH.
Ja siis mul on klassis Kelli ka. Kelli on meil tark ja ilus, vanasti tal olid hingematvalt ilusad juuksed, aga siis ta ajas need maha JA HAKKAS PUNKARIKS. Ja mul on veel klassis punkareid, JAJAJAJAJA ON, aga täitsa head punkarid mul , lemmikud. Nad pole vähemalt sellised punkarid, kes oleks poolkiilakad ja üleni needistatud ja koledate hilpude ja halbade hinnetega. Nad mulle meeldivad. Piret ka, ta on mingi diip aga vahel täitsa lahe, ta alati naerab mu ilgete naljade üle, sest ma rebin alati ÕIGEL AJAL ja nii. Endale ma meeldin ka. Ja unustada ei saa muidugi ROIOMAARJAT. Vässupliks ja muu selline, aga vahepeal on lahe panna teda valet venekeelset asja lugema ja siis tissipiilur Dimka vahib oma raamatut killerilt lolli näoga. Ja siis meie eliit, Maris & CO, vahepeal on nad täitsa toredad , aga NAD SAAVAD ÜLE. Saavadküll ;D. Ja mu klassivennad, eriliselt tooks välja Rolandi ja Kristjani. Roland on superboy, selline muusikaanne ja stiilitunne ja sõbralikkus. Ja kõdikartus. Ja Kristjan, oi, meie päevad poleks sellised nagu nad on, ilma temata. Just tema on see, kes keskmises reast esimesest pingis karjub mulle tahapinki, et EKU SA OLED NAGU *HAHAHHAHA* TSAUTSAU , kui ma parasjagu tinti õgin. Ja ta pakub alati nätsu, kui mu keel on tumelilla, ta pakub alati mulle oma jakki, kui kelly lahetsäko mööda kõnnib, ta teeb alati, okei peaaegu alati, õigel ajal nalja. Ja ta laulab mulle, me kogume koos sente ja saame 10 krooni rikkamaks. JA MUUSIKAANNE, OH GOD.
Sellised nad on, selliseks kasvatas Kunstigümnaasium meid 9 aastaga. Täpselt sellised oleme hetkel, 10. mail, kevadkontserdi päeval.
Aga ükskord, vb ma olen juba rääkind seda, aga oli naistepäev ja venekeele tund. Pidime Kai 'ÕS' Tabaga teatrisse minema, maailma igavaimat tükki vaatama. Läksimegi . Aga ennem seda muidugi päeva aktuaalseim küsimus - mida keegi selga paneb ? Mina ja Eva muidugi põhipõkid, et paneme hästi ilusad riided. Teises muidugi ütlesid, et ega nemad küll ennast üles ei löö. Siis hakkasin mina vingumisega pihta, et no pliiiiiiiiiiiis pange midagi ilusat, poisid, pange ülikond. Oi ma pole elusees niimoodi sõimata saand neilt vist :D Igatahes, jutt jäi sinnapaika. Mõnel polegi ülikonda kodus, mõni lihtsalt ei tahtnud panna. Tuli õhtu, tuli teater. Astume Evaga teatrisse sisse, jõledalt ilusaks teind endid omaarust. Ja siis astuvad klassivennad vastu meile, kellel ülikond, kellel lihtsalt ilusad püksid ja triiksärk. Kõigil kingad. TEATE KUI MÕNUS TUNNE MEIL OLI.
Mul hakkab selg valusaks jääma. Kell on pool 5, paras aeg natuke veel koristada, riided otsida ja pesus käia. Ja ma vabandan ka, kui keegi aru ei saand jutust, sest seda pruugivad mõista aind mu klassikaaslased.