Hetkel on päiksevalgu selline nõme , paistab täpselt kuvarile, aga selle väikse häiriva faktori hävitame päikseprillide ja kardinaga. Mul on mure. See tekkis natuke aega tagasi, kui ma tulin msni ja üks minu kooli 7ndik spämmis, et KELLEL PINDA ON HOMMÄ ()a()a()a()a)(a(a(a(a((a)))))(ik)(). Mõtlein, et nojah, spämmi aga, oledki 14 ja jood oma organismi vussi nii vara, suitseta aga peale ja oled mõnus inimene valmis. Ja siis jõudis kohale. Marion ! 14 ! Jook ! Suits. Asdfg, liiga palju 14-aastase jaoks ? Jah, ma ei väidagi, et ma mingi pühak olin sellel vanusel, aga siiski, kui kuradi kiiresti aeg areneb ? Ropult, ropult. Rääkisin just oma supervanaemaga 15 minutit telefonis, ta rääkis, mida tema ajal 14 aastased tegid. Tööd, tööd, tööd ja siis vahepeal tööd. Vabal ajal kogusid rahva kokku ja mängisid palli. Mu ema ajal tsillisid ka noored väljas ja tegid koos sporti, alkohol tuli hiljem. Mina ja 14 aastaselt, hmm. Mul oli kindel seltskond tüdrukuid, kellega käisime väljas, klassiõed. Triinuga sai ka siidrit proovitud. Ahjaa, kunstilaager ka, kus ka joodi. Ja hetkel, Marion. 14. Laps või nooruk ? Kumbki neist ei sobi ju ideaalselt kokku sõnaga 'alkohol'. Aga nii see paratamatult on. Sellised nädalavahetused, kuhu ma ta alati vean, sellised asjad, mida koos teeme. Kuidas alati ta emale valetame, et me oleme minupool tegelt. Mingi hetk tundus see veel naljakas, aga nüüd mõtlen küll, et millised riskid sellega kaasnevad. Kui oleme linnas, täis peaga. Millised trahvid võivad tulla. Ja kuidas võib Marioni ema reageerida, kui ta kunagi kõik teada saab. Päris valus. Igatahes, mul on ilged karmavõlad juba ja mul on kopp ees, rohkem ma ei valeta, ma loodan.