Kodus, lõpuks . Päev oli nii pikk , kohutav. Hommik algas kohutava peavaluga , öö läbi jooksin wc'sse ja tagasi, et äkki oksendan. Igatahes, läksin kooli, et õhtul kindlalt trenni minna. Koolis sain kohustusliku kirjanduse läbi, nimed marmortahvlil. Soovitan ^^! Läksin trenni, olime trennis neljakesti. SUUR TÄNU TRENNIKAASLASTELE , olete nii ettevõtlikud. Ma saan aru, et te jääte haigeks ja värki, aga siiski. Hjamh. Pärast trenni kõndisin Gerliga bussipeatusesse ja avastasin, et mul pole seelikutaskus koduvõtit. Helistasin emale, ta oli koolitusel ja vend oli vanemuises laulmas. Läksin vanaemajuurde. Vanaema juures oli seis nagu alati - masendav. Ma tõesti leian, et mu vanaema on kohutavalt vapper naisterahvas. Oma haiguste ette seab ta vanaisa, kellel on langetõbi ja ma ei tea mitu ajuinfarkti. Istusin diivanil ja järksu hakkas vanaisa ropult oksendama. Mul oli endal kohe okserefleks , nagu alati. Kuna ta oksendas päris tükk aega, kutsusime kiirabi. Jälle. Neile peaks kiirabi ukseette parkima, see käib seal niinii tihti -.-
Tegelt ma mõistsin täna, kui auväärt on arsti elukutse. Missest, et kiirabi täna mingi , ee, 25 minti tuli, missiis et maarjamõisa on vanaemajuurest mingi a la pool kilti. Aga noh, kohalejõudsid. Seekord oli ehmatus väiksem, kui eelminekord, kui vanaisa krambid sai. Ausalt, kui mul julgust oleks, ma hakkaks arstiks.
Homme on reede, jälle. Kuradi kiiresti kaob see aeg. Peaks .. olümpiaadiks õppima :'D
Kui mul hiljem midagi meelde tuleb, siis kirjutan edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar