Kõndisin peolt koju, klassiõdedega. Jalas olid mõnusad hoorasaapad, mis tahtsid mu jalad hauda viia. Kuulasin ipodist muusikat, suitsetasin rahulikult. Peas keerles mõtteid, tohutult. Muusika oli Dagö . Dagö - maantee. Lugu, millega tuleb mulle alat
i silmeette pilt eelmisest talvest. Kujuta ette tühja lumist maad, maanteed. Päike piilub veel veidike välja, libistab end raagus okste tagant alla, särab veel hetkeks, kuid hetk hiljem poeb juba vaikselt silmapiiri taha magama. Seal asub suur kahekorruseline maja, mis kuulub ema sõbrannale. Ööbid seal. Järgmisel päeval on väljas päike, mis silitab põldudel olevat lund. Ootad bussi, mis viiks su tallinna, / 12 km kaugusel / . Päike paitab nägu ja juukseid , buss tuleb. Südames on tunne, mis oli seal olnd terve talve ja püsis ka terve kevade. Selline tunne, mis keeras kõhus tundide viisi. Eriti killer. Igatahes, tuli tallinn ja tuli keegi, keda oodata. See ongi minu Dagö - Maantee.See pole teema tegelt. Pühapäev läheb edasi. Või noh, niivõrd kuivõrd. Tundub, et aeg seisab. Juba pikemat aega mõtlen, et võiks olla keegi hea, kes viitsik minuga msnis rääkida. Ootan veel. Ja mõtlen, et võtaks meigi maha, koduriided selga, saunaahju tule. Koristaks natuke, tõstaks tuba ümber ja sätiks riideid. Ja ehteid . Ja kotid ja vööd tahaks ka sättimist. Ja noh, bioloogia ja keemia, (LLLLLLLLLLLLLLLLL) tuleks ära õppida.
Ma suhtkoht kardan kevadet. Kuigi samas, tohutult ootan seda. Sellist aega, kus saaks jalga tõmmata saabaste asemel kingad, pikkade pükste asemel seeliku. Pärast kooli ei tuleks mitte tuppa arvutisse vaid lebotaks ennem trenni aias ja õpiks. ÕPIKS. Mhmh, jaaa. Need kuradi eksamid, MATEMAATIKA EKSAM (L), armastan seda ka jah. Ma ei tea, mis saab. Ma lähen , ee, teen teed ja veedan rahulikku pühapäeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar