Kuidas Su hääl, Sinu hääl, mind nii õnnelikuks teeb,

Vaadake seda pilti. See särav tüdruk , Merilin.
Lahemeku. Mäku. Päike, kes paneb mu naerma, kes paneb mu nutma. Täna pani nutma. Igatsusest nutma. Meku oli mu kevadtalv. Mu suurepärane, unustamatu, kordumatu, hindamatu kevadtalv. Ma teadsin, et alati on msnis üks Merilin, üks tähtis tüdruk, keda huvitab mu jutt, kelle jutt huvitab mind, kes rääkis väsimatult lahedusest, vetsukollidest . Jumalast rääkisime ka. Me nutame, paljude asjade peale kohe. Sarnaste asjade. Ma mäletan, kuidas ta rääkis, et ta jättis väiksena voodis Jumalale ruumi.Ma mäletan ,kuidas ma rääkisin alati mekule, et ma nii tahaks, et siim minuga räägiks. Lahemeku teadis kõiki mu tundeid, mu mõtteid, mu emotsioone. Ta teadis tõsiselt kõike. Ma mäletan ,kui ma esimest korda turbas käisin. Ma ei teadnud, kuidas ma turba ära tunnen. Siim tuli vastu mulle. Ja siis me tulime teie koolijuurde. Ja siis te näitasite mulle turbat. Mul on siiani see pilt silmeees. Turba pood, vanapood. Mul olid villasedsokid. Ja siis Jane luges raamatut, klatsimoore. Ja siis olid Jaana ja ta mees ka teiejuures ja siis te tsillisite arvutis . Ja mu pilt oli sul seinal. Ja siis palus Jane mul Siimuga rääkida, et ta trenni läheks. Ma mäletan seda ka. Ja sul oli meigieemaldi jõhkralt suures pudelis. Ja kui ma tulin turba ja mul oli sünnipäev. Ja sa tõid mulle lilli. Ja siis sa helistasid mulle ja. Eelmisel päeval me tegime elu kõige meeldejäävaima jalutuskäigu. Hapukooretehase teel, kuskil metsas. ' Helena, kui karu tuleb, viskame pikali ja mängime surnut. ' Siis sahises midagi põõsas, 'HELENA ÄRA JUMALA EEST KARJU' 'aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah !' 'karu läks ära?' . Pärast jõime aissi, Keiti kaa. Ja ükskord kui ma olin Siimu peale hästi vihane ja siis me olime Keiti ja sinuga su vanaema korteris ja oi jumal kuidas me kirusime siimu. Mul on kõik need asjad nii silmeees.
Ja mis kõige mõnusam - Meks tunneb nii lihtsatest asjadest rõõmu. Mullimängust, breksudest lahti saamisest. Meku naer on nii nakkav.
Merilin, pärast tänast juttu. Ma tahaks Turbasse. Ma tõesti tahaks . Sellisel päiksepaistelisel päeval, et me näeksime kahekesti ,kuidas hapukooretehase teel päike loojub. Ma luban, et ma tulen. Ma ei saa lubada, et ma olen selline Helena, nagu vanasti. See ei kordu . Mitte ükski meie mälestus ei kordu enam. Aga võivad tulla uued, mälestusväärsed hetked. Kordumatud.
Ma tõepoolest igatsen sind.