nonäedsiis

Esimene lumelärtsak maale langedes ei märka, et ta natukene vara talve äratas. Esimese lume päev. Lumi langeb nagu eelminegi aasta, üleeelmine, kümme aastat tagasi, koguaeg. Alati nii, rahulikult. Nagu ta ei teaks, et kõik muutub. Ta võiks seeaasta proovida teistmoodi langeda.
Ma pole veel talveks valmis. Esiteks muidugi riietelt, saapad ja teema, aga ka vaimselt. Ma ei ole valmis rahulikeks tundideks kodus või kuskil väljas istumas ja teed lürpimas ja mõtlemas, et maailm on tore koht. Ei, ta on, ma ei väida, et halb, aga ma lihtsalt ei mõista mõnikord asju. Olete te kunagi nuga saanud ? Keegi tiirutab juba pikka aega teil selja taga ja järsku kui te olete mõttesse vajunud, siis saate tugeva hoobi selga. Ma sain. Ma ei taha sellest rääkida, aga ma sain. Ühel hetkel ma räägin sellest küll, aga mitte praegu. Võib-olla isegi mitte täna. Siis kui aeg on.
Ma näen viimase nädala jooksul koguaeg väga vihjega unenägusid. Täna nägin ka vist.
Kas olete mõelnud kunagi, kui palju mõtteid ja tundeid ja emotsioone me igale poole maha jätame ? Parki, kohvikusse, kooli, sõbra poole, tänavatele, klubidesse, autosse ? Eile ma leidsin, et me jätame neid igale poole. Lõpuni mõtlemata mõtteid, tundmata jäänud tundeid, kõikvõimalikke emotsioone. Ma olen pmst terve elu sõitnud number 4 bussiga. Tihti tulen linnast või trennsit või vanaemajuurest või kuskilt üksi koju ja mõtlen. Uskumatu, kui palju mõtteid ma olen selle aja jooksul sinna maja jätnud. Kui palju teab üks buss minust. Ta kindlasti kuulab. Mu riided ka kuulavad. Nad räägivad kapile edasi kõik, kus ma käin, mida teen, mida joon, kellega käin. Kapp teabki kõike. Ühel päeval, kui ma olen juba päris vana, siis ma võtan kätte ja keedan endale 165 liitrit piparmündi teed ja tuletame kapiga kõik noorusaja trikid meelde. Mul on tore kapp.