Mingi kirjand ,

Elu on ilus

Inimestena kogeme iga päev erinevaid emotsioone, nii häid kui ka halbu, rahustavaid ja erutavaid. Osa neist tunnetest tekitavad meis üüratut kurbust, teised aga vastupidist - ületamatut õnnetunnet.

Hakates mõtlema enda elule ja õnnetundele meenuvad kõige esimesena sõbrad ja perekond. Viimati tundsin kohutavat kurbust kooliaasta alguses. Koolist leidsin eest täiesti uue klassi, kus oli küll osa vanu klassikaaslasi, kuid niinimetatud koorekiht oli teistesse koolidesse laiali valgunud. Iga klassiruumiga meenus eelmine klass, vanad naljad, õpetajatega vaidlemised. Kõik armsaks saanud asjad tundusid nii kauged. Ühel hetkel leidsin, et mind ei ümbritse enam miski endine ja see väga ärritas mind. Mõne päeva möödudes leidsin siiski, et vanad sõbrad ei ole kuhugi kadunud - nüüd on meil igaühel käia veel oma eraldi rada, kuid üks kindel tee viib meid elu lõpuni kokku. Sama tunnet tundsin ka ühel sügisesel pühapäeval, kui leidsin, et mu perekond on tõesti üks vahva perekond. Tähistades isa sünnipäeva veetsin päiksepaistelise päeva kolme lähedase inimesega tundsin end üle pika aja uuesti hästi oma pereliikmete seltsis, sest sellist matkamist ja pikniku pole pikka aega olnud, tundsin end õnnelikuna. Nägin ühist tuld, mis põles meie nelja südames ja moodustab koos olles ka läbi nende kõikide aastate juhtunu ühise suure lõkke, mis igavese tulena soojendab tõeliselt elu lõpuni.

Õnnetunde loojaks võib minu puhul nimetada ka tunnustust. Mitte ükski materiaalne ese ei suuda minus tekitada sellist meeletut tunnet, kui keegi kasvõi natukenegi kiidab mind. Suurimat rõõmu teeb mulle pereliikmetelt saadud kiitus. Hindan kõige rohkem isa kiitust, sest arvestan kõige rohkem just tema arvamusega. Tundes oma isa tean, et tunnustus pole tema suust kerge tulema, seetõttu tekitabki see tunde, et elu on elamist väärt. Teiseks suurimaks tunnustuseks loen kiitust spordis, sest just spordiga teenitud head sõnad on minu sees ühed tähtsaimad rõõmu külvajad.

"Oh, ilus hetk, oh viibi veel!" (Goethe, ’’Faust’’). Suur oskus, mida hindan nii enda kui ka sõprade juures, on oskus näha ja hinnata hetki, salvestada need endasse. Tabades end kodus pühapäeva nautimas, lehesahinas Toomemäel jalutamas, kallistamas südamelähedasi sõpru ja tundes end sealjuures maailmas nii hea ja kaitstuna tekitab inimestes rahulolu - hetked, mille hiljem saame lükkida kui pärlid oma mälestustekeele. Ununevad kõikvõimalikud globaalprobleemid, isiklikud probleemid, muidugi juhul, kui oskad neid lihtsaid hetki näha, tunda ja edasi anda. Hoides selliseid kirevaid hetki kuskil südame kõige kaugemas nurgas, et vajadusel need välja võtta ja sirvida nagu vana lemmikut raamatut, annab inimestele põhjuse ka kõige lootusetumatel momentidel elu ilu näha.

Carpe Diem ! Igal hommikul üles ärkamine, pikad ja inspireerivad vestlused vanemate inimestega, linnu laul, vihmas jalutamine, armastamine – need kõik külvavad hinge ilu. Jagades iga väiksematki rõõmu ja head sõna soojendavad need ka teisi südameid. Tihtipeale vajavad inimesed oma igapäevaellu rohkem ilusaid sõnu, soojemaid tegusid ja idüllilisemaid hetki tundmaks, et elu on tõepoolest ilus.