Ja see sitane digi-tv ei näita rocki-kalevi mängu kah veel. Rotid.

Selline päev, kus ma käin ringi ja vaatan inimesi ja nad on nii läbinähtavad ja nii mõttetult loogilised ja täiesti võhivõõraste elud on nii puhtalt arusaadavad ning nii mõttetud, et ma mõtlen, mis kuradi pärast nad üldse kõnnivad ringi. Ma näen mingit karjuvat ja ropendavat piffi, kes on ilmselt pärit kas veerikult või mõisavahest, tal on arvatavasti noorem vend ja vanem õde, mingi krants ja vanemad lahutatud, ta läheb arvatavasti koju, saadab oma ema vittu, istub veidi aega orksis ja kaob õppimata magama. On ka kutt, kes on kõrvuti endast 20 cm pikema tüdrukuga, kes on ilmselt pere ainus laps, vanemate au ja uhkus, lõpetas märkimisväärsete tulemustega kooli, kirtsutab nina suitsetavate inimeste peale ja poes kougib(?) taskust välja oma vanaisa rahakoti, sest ta on selline nunnu vanakooli kutt, kes teab, et ta peab enda koljatist tüdruku eest maksma. Ja siis karjuv paarike, kus tüdruk on ilmselgelt ropkast pärit kahelapselisest perest, kus ta ilmub alati koju sel ajal, kui läheb viimane buss ja on emme-issi lumehelbeke, ta on lihtsalt sattunud sellise kuti otsa, kes on poopppppp ja peaaegu ilus kuid kohutava suuvärgi ja alkoholilembusega (16-17-aastane) ning karjub neiule ''No anna andeks, türa küll!''
Ma lihtsalt kõnnin ja mõtlen, et kui kuradi mõttetud inimesed üldse ringi kõnnivad, kui elutud nad on ja et mul pole homme tõsiselt mitte miskit selga panna. See lause oli mul keelel kogu aja kaubamajas olles, emaga autos sõites. Tahtsin lihtsalt nähvata, et normal, mul pole midagi homme selga panna. Aga mida tema teha saab ? Võib-olla tunda ainult end natuke halvasti, et ta pole mulle kõike võimaldanud, mida mu hing ihkab ( kuigi järele mõeldes on küll.. ). Seega hoidsin selle lause blogi jaoks.
Kool oli täiesti tavaline, isegi mõttetult, vastikult tavaline. Ma tean, et ma ootan kõigest-kõigist natuke liiga palju ja ma tean seda ka, et mu välimus on viimasel ajal nii mõttetu ja ma ei oska sellega midagi pihta hakataa. Ja ma teadvustan endale ka seda, et homme ma arvatavasti enam nii ei mõtle.
Õnneks mul on sitaks õppida.

Täna oli selline veider päev, kus ma sain enda peale kahe inimese viha, kaotasin hambast killu ja värvisin pea kogemata mustaks. Selline keskmine esmaspäev. Aga enda lohutuseks võin öelda, et ausaltöeldes on mul üsna ükskõik, mida need kaks inimest arvavad, hamba saan korda reedel ja juuksed näevad tegelt päris ilusad välja. Ja mis põhiline - ma olen oma enda voodis, kuulan Estelle'i, vend nohiseb teises toas, emme õpib inkat ja iss on garaažis, seega on õnnestunud päev, kõik on kodus ja hea on olla. Üldiselt oli päev hea, sain eesti keele kokku-lahku kirjutamise töö 5 :) trenn oli täna suht mõttetu. Ahjaaaaaaaaa, vahetasime täna Marioniga rohkem sõnu kui viimase poole aasta jooksul. Kuigi meil ei olnud eriti millestki rääkida kui minu tänase päeva äpardustest, aga ikkagi. Ma sain aru, et tegelikult on kõik võimalik kui ainult ise tahan. Sellesmõttes, et näiteks Marioniga suhtlemisel on palju kinni ainult minu suhtumises. Ma olen teadlik, et ma ütlen seda juba mitmetuhandendat korda, aga kui ma peaks kuskil saarel kinni istuma, siis ma teeks seda endiselt ainult koos Marioniga.
Mu toas on korraga nii ilus ja jube, kui ma siit nurga alt vaatan, siis tundub see ahi nii kuri ja ähvardav -.-

Your battle is finally won and He said well done .

the call!

Ma matsin täna, 22. märtsil 2009 oma vanavanaema Lidia Kuke. Ta sündis Krimmis, elas seal mõned aastad 5 venna-õega, tuli Eestisse, käis koolis, leidsin mehe, sai tütred, oli õmbleja ja suri ära. Oma 93 eluaasta jooksul nägi ta palju - sõdu, surma, õnne, õnnetust. Kui nüüd jätta nii loll ametlik jutt, siis ütlen, et matsin oma elu tähtsaima inimese. Suure osa oma lapsepõlve veetsin tema juures Viljandis, laulsin-tantsisin talle, aeg-ajalt kaklesime ja vaidlesime, tagusime päevast päeva kaarte. Ma ei oskagi otse öelda, et mis tema juures ja kuidas üldse mind on mõjutanud, aga tean, et kuigi me ei suhtlend tobedate asjaolude tõttu viimastel aastatel, siis mul on kuradi-KURAADI kahju, et ma teda viimasel ajal vaatama ei läinud. Kui täna kabelisse astusin, lamas kirstus imepisike vanainimene aga hoolimata sellest, et enamasti on surnud inimesed äratuntamatud, siis sain ma kohe aru, et seal lamab minu vanavana. Kuigi ma tean, et see kõik oli tema soov, surra oma kodus, oma voodis, magades, siis tundus see nii haige, võigas, tülgastav, et seal ta lamas, ei teinud mulle tsau-tsau ja küsinud, et millal sa jälle tuled. Kuigi ma saan ju aru, et see lihtsalt on asjade loomulik käik, siis tahaksin ma vikatimehele lihtsalt tappa anda selle eest, mida ta mulle tegi. Ta võttis mult vanavana.
Vaheaeg sai läbi. Kui päris aus olla, siis ma lihtsalt jõin kogu kuradi vaheaja. Kaašdõi djen. Kuigi sellest lausest võis lugeda, et ma aelesin iga jumala päev statal ja lasin walterit või diislit alla, siis päris nii ei olnud. Vein küll.
Reedel oli minu juures vana klassiga väike simman, olime mingi pundiga koos, jõime-sõime, mängisime aliast. Päris mõnus oli. Õhtu kõige mõnusam osa oli muidugi Kirsikaaa (Liina ka!). Kirss jäi siia ööseks ja maandusime taas kuskil kell 6 voodis, mis on regular meie puhul kui ta siin on ja me ööläbi mõnest mehest räägime.
Eile käisin Aivo sünkaril, mis oli ka vääga tsill. Kuigi mängiti mingit lollliiiii mängu, millest ma aru ei saanud.
Kirjutasin enne vaheaega kirjandi, teema oli Pole midagi hirmsamat kui sõda. Kirjutasin sellest, et inimene on sõjas surnud juba siis kui ta maine keha tegelikult veel ringi kulgeb (Nad pidasid kõne ja puhusid pasunat ja riietasid mu mundrisse ning siis nad tapsid mu ära). Mõni aeg hiljem hakkasin mõtlema, et tänapäeval tapavad inimesed end samamoodi, kuid ilma ühegi püssipauguta. Näiteks noored, kes hävitavad enda nooruse lihtsalt mingite haigete, mõttetute tegevustega ja 23-aastaselt on nad lihtsalt kõndivad kehad, millel puudub täielik sisu. Tegelikult ei tea ma, kas sellel jutul siin üldse oli mingi mõte või lihtsalt on mul väga halb eneseväljendus oskus.
Mind on hakkanud piinama hirm. Ma kardan viimasel ajal pimedust, järske liigutusi, üksi olemist. Ma kardan krabinaid, sahinaid, äkilist liikumist. Ja ma söön oliive. Ilmselgelt olen vanaks jäänud.
Jaaaaaa ma nägin täna kevadetaevast, tuleeeeeee tule mu kevad!
Ja Sina, kes sa seda loed, oled ilmselt mu sõber, teadmiseks sulle, et mu igapäevane suurim soov ja lootus on, et Sa jõuaks iga päeva näha ja iga õhtu koju voodisse, perekonna juurde jõuda. Ma soovin ja palun ainult seda, ma küll ei tea kellelt, aga kuskilt kõrgemalt. Hoia ennast.

Kui sa homme enam ei elaks, siis mis sa teeks täna ?

Olime eile Jaani pool ja vaatasime Seks ja linna. Üks hetk, kui me oleme suuremad ja Marion ka meiega uuesti suhtleb, siis me oleme ka ilmselt seks ja linn kõik koooos.
Igatahes kui tulin eile jala koju koos Triinuga, siis oli väljas lihtsalt nii hingematvalt ilus, ma jäin igal pool seisma kus võimalik. Triinu oli vist ammu kodus juba kui ma veel seisin tänaval ja vaatasin, et see on midagi hirmsat, kui ilus väljas on.

Mul on olnud üle pika aja üks parim nädalavahetus ! Reedel läksin täditütre poole, olime niisama kodus ja vaatasime telekat, laupäeva lebotasime maha, mis oli samuti nii mõnus. Laupäeva õhtul läksime Miss Valentine'ile, mis oli väga äge üritus, kõik oli niiii äge ja elasime täiega kaasa. Hetkel on mõnuuuuuuuuuuuuus pühapäev, kus ma olen kodus ja lebotan ja vaatan juba maitea mitmendat osa Grey anatoooomiat ja pesen pesu. Ma lihtsalt jumaldan pühapäevi ja ma ausalt tahaks pikemalt blogida, aga mul on 0 mõtet ja hetkel käib grey anatoomia jõuluosa.