Ma matsin täna, 22. märtsil 2009 oma vanavanaema Lidia Kuke. Ta sündis Krimmis, elas seal mõned aastad 5 venna-õega, tuli Eestisse, käis koolis, leidsin mehe, sai tütred, oli õmbleja ja suri ära. Oma 93 eluaasta jooksul nägi ta palju - sõdu, surma, õnne, õnnetust. Kui nüüd jätta nii loll ametlik jutt, siis ütlen, et matsin oma elu tähtsaima inimese. Suure osa oma lapsepõlve veetsin tema juures Viljandis, laulsin-tantsisin talle, aeg-ajalt kaklesime ja vaidlesime, tagusime päevast päeva kaarte. Ma ei oskagi otse öelda, et mis tema juures ja kuidas üldse mind on mõjutanud, aga tean, et kuigi me ei suhtlend tobedate asjaolude tõttu viimastel aastatel, siis mul on kuradi-KURAADI kahju, et ma teda viimasel ajal vaatama ei läinud. Kui täna kabelisse astusin, lamas kirstus imepisike vanainimene aga hoolimata sellest, et enamasti on surnud inimesed äratuntamatud, siis sain ma kohe aru, et seal lamab minu vanavana. Kuigi ma tean, et see kõik oli tema soov, surra oma kodus, oma voodis, magades, siis tundus see nii haige, võigas, tülgastav, et seal ta lamas, ei teinud mulle tsau-tsau ja küsinud, et millal sa jälle tuled. Kuigi ma saan ju aru, et see lihtsalt on asjade loomulik käik, siis tahaksin ma vikatimehele lihtsalt tappa anda selle eest, mida ta mulle tegi. Ta võttis mult vanavana.
Vaheaeg sai läbi. Kui päris aus olla, siis ma lihtsalt jõin kogu kuradi vaheaja. Kaašdõi djen. Kuigi sellest lausest võis lugeda, et ma aelesin iga jumala päev statal ja lasin walterit või diislit alla, siis päris nii ei olnud. Vein küll.
Reedel oli minu juures vana klassiga väike simman, olime mingi pundiga koos, jõime-sõime, mängisime aliast. Päris mõnus oli. Õhtu kõige mõnusam osa oli muidugi Kirsikaaa (Liina ka!). Kirss jäi siia ööseks ja maandusime taas kuskil kell 6 voodis, mis on regular meie puhul kui ta siin on ja me ööläbi mõnest mehest räägime.
Eile käisin Aivo sünkaril, mis oli ka vääga tsill. Kuigi mängiti mingit lollliiiii mängu, millest ma aru ei saanud.
Kirjutasin enne vaheaega kirjandi, teema oli Pole midagi hirmsamat kui sõda. Kirjutasin sellest, et inimene on sõjas surnud juba siis kui ta maine keha tegelikult veel ringi kulgeb (Nad pidasid kõne ja puhusid pasunat ja riietasid mu mundrisse ning siis nad tapsid mu ära). Mõni aeg hiljem hakkasin mõtlema, et tänapäeval tapavad inimesed end samamoodi, kuid ilma ühegi püssipauguta. Näiteks noored, kes hävitavad enda nooruse lihtsalt mingite haigete, mõttetute tegevustega ja 23-aastaselt on nad lihtsalt kõndivad kehad, millel puudub täielik sisu. Tegelikult ei tea ma, kas sellel jutul siin üldse oli mingi mõte või lihtsalt on mul väga halb eneseväljendus oskus.
Mind on hakkanud piinama hirm. Ma kardan viimasel ajal pimedust, järske liigutusi, üksi olemist. Ma kardan krabinaid, sahinaid, äkilist liikumist. Ja ma söön oliive. Ilmselgelt olen vanaks jäänud.
Jaaaaaa ma nägin täna kevadetaevast, tuleeeeeee tule mu kevad!
Ja Sina, kes sa seda loed, oled ilmselt mu sõber, teadmiseks sulle, et mu igapäevane suurim soov ja lootus on, et Sa jõuaks iga päeva näha ja iga õhtu koju voodisse, perekonna juurde jõuda. Ma soovin ja palun ainult seda, ma küll ei tea kellelt, aga kuskilt kõrgemalt. Hoia ennast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar