Üks väike rõõm las olla igas päevas.
Nagu näha, pole ma ammu blogiga tegelenud. Pole kirjutanud koolist ega millestki. Luban, et nüüd hakkab seda kraami siia tihedamalt tulema. Päev oli .. ma ei teagi, millise sõnaga seda iseloomustada. Ma ei olnud pahane, ma ei olnud õnnelik ega heas tujus ,mitte midagi. Koolis hakkasid jalad valutama, tulin ära, käisin trennis. Aga vahepeal käis peast läbi nii palju mõtteid. Korraks mõtlesin, et huvitav, mis Kristjanil ja Ilmaril mu vastu on. Küsimus on ÕEs muidugi. Painab küsimus, et MIKS nemad minust midagi ei rääkinud ja lasid teiste eelarvamustel kogu töö ära teha ? Kas mu jutukus annab tõesti põhjust mind idioodiks pidada ? Kahju, et ma ei tea kas just kadedus või midagi muud rikkus kõik ära, võimalust andmata. Ma tunnen tegelikult, et mul käib pidevalt mingi võistlus Kristjaniga. Meil tulevad sarnased ideed ja me teostame neid võidu ja ta biitib mind, aga pole hullu. Kahju, et selline võistlus peab käima mitte ei ühenda me ideid ja loo midagi tsilli. Ma räägin nagu poliitik, mhmh. Teiseks, mis mul koolis mõtetes jooksis, oli pettumus. Vist. Mul oli kahju ja mingil määral ka viha sees. Ma solvusin, jah, ma solvusin väga oma klassikaaslaste peale, ma sain pahaseks, ma ei tahtnud nendega rääkida, ma olin nii pettunud. Ma olin nende ääretus ükskõiksuses pettunud. Pettunud selles, et eelistati Eva sünnipäevale mingit joomist. Pettund, et minukäest küsitakse, et ou Eku, mis toimub, pinda pole väää ja siis kui kuskil midagi toimub, siis on seal kõik peale minu. Ma pettusin.
Ma pettun hetkel endas ka. Ja lasen teistel pettuda. Marionil. Ma tunnen jälle endas seda tunnet, et ma pean natukeseks ära kaduma. Endasse tõmbuma. Või mitte just endasse, vaid eemale. Elama teist elu, mitte sellist tibielu, nagu Marioniga, vaid teistsugust. Sellist ,milles ma tunnen end mugavalt. Ma tõstan oma hetke tunde ühelepoole võrdusmärki, teisele poole talveune. Algab talveuni, kus on vähe Marioni, sest vajan vist puhkust. Ma ei teagi. Ma olen olnd temaga koos terve kevade, terve suve. Fantastilised ajad muideks. Tõesti. Aga hetkel ma tunnen, et on vaja vist puhkust. Ma olen väsinud vaatamast ja elamast ainult materjaalset elu enda ümber, ma tahan käituda ja olla vabalt, nagu eelmisel talvel, nagu Kirsika ja Kristiga. Ma ei taha vaadata enda ümber ja näha ainult Marioni tema uute 51687265 paari jalanõudega, ehetega, meigiasjadega. Tekib küsimus, et millist puudujääki Ta sellega korvab ? Mul on kahju, kui Marion seda hetkel siin loeb ja saab veel vihaseks ka. Blog on blog, minu mõtted. Ma ei väida, et ilusad asjad ei tee õnnelikuks. Teevad küll, mind ka. Aga ma tunnetan piiri, õnneks. Piir, mis jääb haige asjade kokku kraapimise ja inimliku asjaarmastuse vahele. Võrdluseks võib tegelt tuua ka Hadese ja tema Kevadeneiu. Kevadeneiu viibib maapeal kevade, sügise ja suve. Talveks läheb ta uuesti Hadese uhkesse paleesse allmaailma. Äkki läheb mingi osa minust ka talviti minema ? Ma ei väida, et ma ei armasta Marioni talvel, muidugi mitte. Pole tülisid ega midagi, aga miski tirib ja tirib mind temast eemale. Tunne on tekkinud, tunne ei kao. 'Ma näen Sind taas ja me ei lahku enam iial, ma näen Sind taas, mu kauge koidukiir. Laulan sulle täna seda viisi, mida suvel järvekaldalgi ja ma tunnen vaikselt endamisi - ma ei ole ära olnduki. '
Ahjaaaa, räägiks nädlavahetusest kaa. Olin Tallinnas, Tallin Fashion Weekil. Liisi Eesmaa kollektsioon OMAS ! Ta on giiinjuus, foo shoo . Olime Kelli ja Triinuga, laupäeva päeval trippisime mööda poode ringi, Triinu soetas kingad endale. Pühapäeval tsillisin Mardiga, keda oli vägaväga hea meel näha. Tulime Kelli ja Rolandiga tagasi ja. Kurat, üübersisukas ju. Ma ei oska hetkel kirjutada, ma ei tunne ennast siin toolipeal ka mugavalt ja üleüldse mul ei tule hetkel mittemidagi tarka.
'Meenuvad mul hetkel armsad nimed, teisi sinu kõrvale ei mahu.'