Ma olen hulluksminemise ääre peal. Homme on mata proovieksam, täna oli jube päev, tulemas on veel umbes 56 vastikut närvilist päeva kooli lõpuni. Mind hirmutab see tegelt, sest mul on tegelikult superkoosseis hetkel, kõik mu klassikaaslased on eraldi ülimad isiksused, mõni rohkemal ja mõni vähemal moel. Kindlate inimestega on nende 9 aasta jooksul tapvalt naerda saadud. Nutta. Mõnitada. Streikida. Superkooslus läheb laiali - Triinu, Piret, Kristi treffnerisse, Kelli Härmasse. Kirss ma eiteakuhu, Eva kunstisse. Meie teekonna lõpp on juba käega katsuda. Kurat. Võiks olla nii, et käiakse 12 aastat samas klassis. Kuigi jah, ka siis tuleb lõpp kätte. Aga see tuleks ju hiljem ..
Homset mata eksamit ma ei põe väga, oskan nii palju kui oskan. Veits vaatan veel üle. Hetkel ajab miski mind väga närvi. Ma ei oska öelda, kas see on see, et mul on isa kodus või see, et mul on süda paha või see, et mul pole homme midagi selga panna või see, et ma ei tea kas minna tallinna või ei või see, et mu klassis käib kolm idiooti või see, et kool saab kohe läbi ja see aeg on lendand või see, et selle asemel, et hetkel kirjutada siin kurja emoblogi, istuks ma kuskil ja jooks kirsiõlut või midagi muud ja naudiks head ilma ? Neid faktoreid on liiga palju, et ma aru saaks. Hea meelega kuulaks muusikat, kaihviks igast kreeme ja maske , naudiks õuest tulevat muru lõhna.
Ma ootan juba, ma ei tea veel mida. Mu elu ongi üks pidev ootus, see hoiab seest koguaeg mingi võbeleva tunde, et midagi kohe tuleb. Mis, see on veel teadmata, aga tuleb, päriselt ka. Hetkel ma ootan suvepäeva, kell oleks pool 7, isa niidaks õues muru ja ta pedekas koer oleks ka siin. Ma jooks vanilje-banaani jäätisekokteili, vaataks aknast välja ja ootaks Marioni. Ta tuleks, me kraakleks mingiaeg , meigiks ja sätiks , ostaks joogid ja läheks kuhugi välja. Tanel oleks ka. Ja ta homod sõbrad. Emajõe ääres, päike loojuks ja kõik oleks pöörfi.
Aga praegu ma tahaks koer olla. Koeral pole õpetajasid, kes jätaks ta kunstiklassist ühe kolme pärast välja. Koer saaks aind tappa, aga ta ei saaks kunagi sõnadest valesti aru, nagu mu trennikaaslased. Koer ei käiks koolis, ta ei lõpetaks üheksandat klassi, ta ei teaks oma isa, tal ei oleks närvesöövaid eksameid. Tegelt koertekoolis käiks, aga sitsida oskan mina ka. See selleks. See mõte tuli õuest, kui ma käisin ema aiast otsimast, aga leidsin aind niiduki, isa ja ta homotaksi.
Päev hakkab õnneks läbi saama, päike vajub juba alla, homne eksam tuleb ära taluda ja siis on nädalavahetus, pidu raisk. Peab tulema hea, peab.
Kolm nädalat on mu sünnipäevani .
Tahak kaaaaaaaaaaaaaaugele saarele lennata ära, et päevast päeva võiks olla niisama. Ei oleks eesti keele tunde, inglis keele tunde. MATEMAATIKAT. Ega füsat terevalsiga. Oeh. Oleks aind kuldpruun päevitus, päikesest ärakõrbend ajud ja pleekind juuksed. Ja pidu iga õhtu. See saab suvel olema, siinsamas väikses Eestis, aga we're gonna rock our socks offffffff. Kõik see juhtub 21.juunil, kui ma võtan Skinnipea käest oma riitardeišonit tõendava paberi, ehk siis lõputunnistuse, tõmban n*hui sealt kunstigümnaasiumist ja elan kaks kuud täiesti omas maailmas, kus on ainult pidu, marion ja homo.
Mul on hetkel halvaaura päev. Jajajajaja, on. Ma ei saand kunstiklassi sisse, TERETULEMAST MAJANDUSKLASS. Sest ma ei kavatsegi perse pugeda kunstiõpetajatele, sest mu enda au ja suhtumine ei luba seda. Mulle on umbes hmm 16841651645 korda öeldud, et muuda oma suhtumist. Muutke ise ! Ma olen selline, ma ei muutu. Ma ajan oma jonni, Sõnn ikkagi ju. Harjuge sellega. Pigem ma ei saa midagi, kui saan seda perse pugedes.
Peaks mata LILLARAAMATU võtma ja lahendama midagi. Mõned valemid veel pähe õppima . Või noh, arvutipeale kirjutama. OLEKS JUMAL MEIE PEALE ARMULINE JA SAADAKS HOMME MEILE VALSI VALVAMA. Aitäh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar